Nii mahetöötlejad kui –kasvatajad tunnistavad, et aegajalt kipub Eestis nõudlus mahekauba järele pakkumist ületama. Selleks on erinevad põhjused: alates kõikuvatest ilmastikutingimustest lõpetades liiga suurte kogustega, mida kaubandusketid korraga saada soovivad.

“Eelmisel aastal tuli meil näiteks puudu sibulast ja küüslaugust. Sel aastal on sama lugu-märtsis lõppevad need otsa,“ räägib Tiia Klein. „Kapsas on ka varsti otsas, sest kahjurid ja kuivus mõjus saagile halvasti. Samas näiteks 2011. aastal jäi porgandeid ja kartuleid tonnides järele. Ja sel aastal on juba näha, et meie liikmetel on palju porgandit, peeti ja kaalikat.“

Mahetöötlusettevõtte OÜ Loodusvägi hinnangul ületab Eestis nõudlus mahekaupade järele selgelt pakkumise. Loodusvägi, kelle toodete nimistusse kuulub näiteks mahlu, küpsiseid ja toornäkse, eelistab tootmisel alati kodumaist toorainet. Oluline on ka, et see oleks kasvatud ökoloogiliselt puhtal viisil, ilma keemiliste väetiste ja taimekaitsevahendita.

Mahemunad ja mahevõi

“Tihti oleme end leidnud olukorrast, kus kodumaiste mahemunade tarnetega on probleeme,” toob Loodusvägi OÜ arendusjuht Ahto Vegmann näite toorainega seotud kitsikusest. “Veel kevadel oli olukord, kus talunikega tuli pidada tõsiseid läbirääkimisi, et saaksime oma vajaliku munade hulga kätte. Talunikel tuli seetõttu jaekettidele antavaid mahtusid vähendada.”

Ahto Vegmann arvab, et mahedana võiks kasvatada kõike, mis siin meie kliimas kasvab. “Mida täpselt, selles osas annab vastuse see, kui toidupoodi minna ja vaadata, milliste mittemahedate ning imporditud aiasaaduste asemel võiksid olla meie endi poolt kasvatatud viljad,” täpsustab Vegmann.

Loetelu, mida Loodusväe arendusjuhi hinnangul Eestis mahedana enam kasvatada tasub, on üsna pikk: ploome, pirne, kirsse, mureleid, astelapaju, ebaküdooniat, arooniat, brokolit, tomatit, kõrvitsat, maasikaid, maitsetaimi ning loomulikult köögivilju ja tatart. “Samuti on olnud väga keeruline leida talunikke, kes toornäkside jaoks mahetomateid kasvataksid. Puudu on kindlasti veel kodumaisest mahevõist,” lisab Vegmann.

Nõudlus tekitab pakkumise

“Kõigepealt peab olema nõudlus, siis saab kasvatada. Tühja tööd ja raha kulutada pole mõttekas,” arvab aga Tiia Klein tulundusühistust Eesti Mahe. Samas rõhutab Ahto Vegmann Loodusväest, et nemad oleksid väga huvitatud pikaajalisest koostööst mahetalunikega, kes vastavalt eelnevalt sõlmitud kokkulepetele kodumaiseid mahesaadusi kasvataksid.

Mahetootjate poolt loodud ühistu Eesti Mahe on üheks heaks võimaluseks, kuidas oma toodetud toodetud kaubaga turule pääseda. “Sul võib olla kümneid tonne porgandit, kuid poeketti sa üksiküritajana ei pääse. Selles ongi meie riigi ja põllumajanduse suurim probleem,” ütleb Tiia Klein.

Tiia Klein lisab, et mahetootjatega seotud töötlemisettevõtete ja töötlemisvõimsuse vähesus on üks peamiseid pudelikaelu, mis takistab mahetoodangu tarbijani jõudmist mahemärgistatuna.

Viljandimaal asuv Pajumäe talu on näide sellest, kuidas mahetootja ise oma toodet edukalt väärindada on osanud: sealne mahetöötlemisettevõte töötleb valdava osa talu piimatoodangust. Talul on umbes 60 toodet, mida turustatakse 150-nes müügikohas: Pajumäe kohupiim, kohupiimakreemid, jogurt  ja toorpiim on üle Eesti üsna tuntud.

“Piimast kui toodangust saame tänu töötlemisele ja pudelitoorpiima müügile lahti küll. Töödeldud toodete müügiga oleme ka hakkama saanud, kuna oleme sellega viimased 15 aastat tegelenud,” jutustab Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg.

Sesoonsed kõikumised

Eesti nõudluse nende mahetoodete järele on Pajumäe talu enamasti suutnud rahuldada. “Oleme laialdase sortimendiga püüdnud reageerida laiapõhjalisele turunõudlusele, et maandada riske. Samas oleme ka püüdnud väärindada oma toodet ja piiranud lihttoorme müüki,” räägib Veidenberg.

Taluperemees nendib siiski, et mahetoodangu pakkujana on ta ka kogenud iga-aastast sesoonset kõikumist. “Suvekuudel piimatoodete tarbimine langeb, kuid piimatoodang tõuseb,” täpsustab ta. “Talvel on olukord vastupidi ja siis võib tekkida mõningasi raskusi pakkumisega. Usume siiski tururegulatsiooni. Aeg paneb kõik paika.”

Mahemee tootmisega tegeleva Taali Mesila juhatuse liige Aili Taal kinnitab samuti, et Eesti nõudmised mahemee järele on nemad suutnud rahuldada. Küll aga küsitakse välismaalt mahemett hulgi nii suurtes kogustes, et üks soovitud partii on tavaliselt  suurem kui kogu Eesti mahemee toodang kokku.

Taali andmetel on Eestis umbes viis tuhat mesinikku, neist on aga vaid 25 sertifitseeritud mahemesinikud. Neist omakorda vaid viie toodang jõuab müügivõrku. “Eestis on mahemesinikke liiga vähe, et isegi koos mingi ekspordipartii kokku panna,” ütleb Aili Taal.

Mesi pole alati mahe

Taali Mesila on mahetootja alates 2001. aastast. “Algusaastatel pidime palju vaeva nägema, sest arvati, et mesindus on iseenesest mahe,” meenutab Taal. Tegelikult on ökosertifikaadi saamiseks vajalik tõestada inspektoritele, et mesilased teenindavad ainult looduslikke taimi.  Samuti tohivad näiteks nende kärjepõhjad olla ainult mahevahast ja sööta saab mesilastele vaid ökosuhkrut.

Taali Mesila valmistab mahemeest ise erinevaid tooteid ja müüb mett edasi ka teistele mahetöötlejatele. “Eesti  probleemiks on  vähene omatoodangust  lõpptoote valmistamine ehk töötlemine. Põhjusteks  võivad olla näiteks ranged nõuded töötlemisel ja  väikesed tootmismahud. Loodusvägi on leidnud huvitava lahenduse oma tootesarjade näol. Eraldivõetuna neid tooteid lihtsalt oleks liiga vähe,” kommenteerib Aili Taal.

Artikli jaoks intervjueeritud mahekasvatajad ja –töötlejad kinnitasid siiski kõik ühest suust, et nõudlus mahetoodangu järele on Eestis praegu üldine trend.  Turg suureneb pidevalt koos tarbijate teadlikuse suurenemisega.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta