Oled ehk köögis askeldades täheldanud, kui mugav on sõelal riisi nõrutada või puuvilju pesta. Mida teeksid Sa aga sõelaga, mille avad on suuremad riisiterast või kogunisti õunast? Aga mida teha seadustega, mille aukudest lipsab läbi näiteks tuulepark või sadam?

Eesti – ja seega ka Sinu ja minu – jaoks oluliste rajatiste, nagu näiteks elektrijaamad ja prügilad, ehitamiseks vajalikud seadused on pehmelt öeldes just sellised... auklikud. Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) otsis oma analüüsis vastust küsimusele, miks see nii on ja kuidas olukorda parandada.

KÕKi analüüsi kohaselt peitub kurja juur kentsakas tähekombinatsioonis ORMO. Ebahariliku poisslapse nime asemel on siin tegemist nimekirjaga, mis reguleerib olulise ruumilise mõjuga objektide (jah, needsamad elektrijaamad ja prügimäed) rajamist Eestis. Kuigi ORMOde määrusele on antud vastutusrikas roll meie riiki arenguteel suurte sammudega edasi kanda, lonkab ta kahjuks mõlemat jalga.

Puudulik nimekiri

ORMOde nimekirja esimeseks puuduseks on see, et ta ongi lihtsalt puudulik. Terane otsija märkab õige pea, et loetelus on küll „rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaam koguvõimsusega üle 7,5 MW“, kuid puudub näiteks Saaremaa püsiühendus. Esindatud on „elektrijaam, mille energiatoodang ületab 500 MW“, kuid ei ole määratud ajaühikut, mille jooksul toodangut arvestatakse.

KÕK leidis, et viimase viie aasta jooksul on rajatud 24 objekti, mis liigitusid kindlalt ORMOdeks, kuid lisaks neile veel 80 rajatist, mille puhul ei ole sugugi üheselt mõistetav, kas ka need selle määruse alla kuuluks või mitte. Seadustes on sellised augud aga lubamatud ja avavad ukse tõlgendustele, mis ei pruugi olla sugugi avalikkuse huvides.

Kõiki variante ei kaaluta

Kuna iga ORMO on – nagu nimigi ütleb – „olulise ruumilise mõjuga“, siis tuleb enne ühe sellise rajamist kaaluda erinevaid võimalikke asukohti. Kas rajada kiirtee läbi taluõue või ehk teiselt poolt metsatukka? Kas ehitada tuulepark odavaimale tuulisele põllulapile või hoopis sinna, kus see inimesi kõige vähem häiriks? ORMO reeglites on kirjas, et esmalt tuleb teha üldplaneering, ehk otsida parimat võimalikku kohta kogu omavalitsuse piirides. Praktikas on aga sageli juhtunud nii, et sellele reeglile vaadatakse läbi sõrmede.

Näiteks on alates 2005. aastast rajatud või rajamisel ca 30 ORMO kriteeriumidele vastavat tuuleparki, millest iga teine kerkib ainult detailplaneeringu kohaselt – see tähendab, et kohalik omavalitsus ei ole kaalunud teisi võimalikke asukohti oma valdustes. Ja kui päris aus olla, siis ei piisaks sageli ka kogu valda hõlmavast visioonist. Äkki oleks keskkonnale ja külaelanikele kõige otstarbekam, kui need tuulepargid kerkiksid hoopis naabervallas? Või teises maakonnas? Keegi ei tea, sest keegi pole uurinud. Ja miks peakski, kui seadus seda ei nõua. Oluline olekski siin see, et asukoha valikul vaadataks suuremat territooriumi ja leitaks kõiki tingimusi arvestades asukoht, kus mõjud oleksid kõige väiksemad.

Kes siis ikkagi otsustab?

On paratamatu, et kui paljude inimeste elukvaliteeti mõjutav objekt – näiteks loomsete jäätmete käitlemise tehas või lennuväli – rajatakse ainult ühte väikest piirkonda silmas pidades, tekivad vastuolud. ORMOde rajamine on aga reguleeritud just selliselt, et ametlik otsustusõigus nende planeerimisel on antud riigivõimu kombitsate kõige pisematele haarmetele – kohalikele omavalitsustele. Kuigi tegemist võib olla riiklikult tähtsate objektidega, mille vajadust ja asukohavalikut tuleks kaaluda kõige kõrgemal tasandil, antakse juhthoob linna- ja vallavolikogudele. Piltlikult öeldes ei otsustata rongi liikumissuuna üle mitte veduris või isegi vagunis, vaid igas kupees eraldi. Katsu sa siis pärast kompromissile jõuda, kas sõidame Brüsselisse või Moskvasse...

Samas võib probleem olla ka vastupidine – mitteametlikud otsused konkreetse objekti rajamiseks on kõrgemal tasandil juba tehtud, mistõttu ei kaaluta kohapealsete otsuste tegemisel enam teisi asukohti. Veidi utreeritult tähendab see aga ka seda, et kohalikud elanikud saavad tulevasest prügimäest haisu ninna alles siis, kui kopp juba maasse lüüakse. Arhusi konventsiooni artikkel 6 näeb ette, et „avalikkust tuleb kaasata varases etapis, tõhusal viisil, nähes ette mõistlikud tähtajad, ettepanekute esitamise võimaluse ning andes esitatud ettepanekutele ka tagasisidet“. Nii hilises etapis avalikkuse kaasamine muudab aga igasuguse arutelu tühipaljaks formaalsuseks.

Kogu loo juures on positiivne aga see, et nii riik kui keskkonnaorganisatsioonid on asunud tegutsema selle nimel, et ORMOd seadusesõelast nii kergelt läbi ei vupsaks. Keskkonnaõiguse Keskuse põhjalik analüüs on selles vallas üks esimesi pääsukesi ja kindlasti ei jää see viimaseks. ORMOde planeerimise korraldust püütakse parandada ka käimasolevas uue ehitus- ja planeerimisseadustiku väljatöötamise protsessis, kus seni on KÕKi analüüsi tulemusi ka arvestatud.

ORMOde rajamise korraldus võib puudutada meist igaüht – üheks olulisemaks lähiaja protsessiks, mis kindlasti paljudes huvi tekitab, võib kujuneda näiteks tuumajaama rajamine. Oleks ju mõistlik, kui otsust Eestisse tuumajaama rajamise vajalikkuse kohta kaalutaks avalikkuse osalemisel ja mõjusid hinnates kõrgemal tasandil kui asukohavalik ühe valla üldplaneeringu raames, ning samas läbipaistvamalt kui lubadus koalitsioonileppes.

KÕKi analüüs olulise ruumilise mõjuga objektide rajamise korralduse kohta Eestis on kättesaadav siit.

Käesolev artikkel on ilmunud Keskkonnaõiguse Keskuse projekti raames, mida toetab Vabaühenduste Fond, mis on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel (toetust koordineerib Avatud Eesti Fond).

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta