16. septembril on rahvusvaheline osoonipäev, mis tänavu möödub deviisi all “Osoonikihi kaitse: juhtimine ja nõuete täitmine kõige paremal tasemel”.

Osoonikihi kaitsmiseks sõlmiti 1985. aastal Viini konventsioon, mille juurde kuulub 1987. aastal sõlmitud Montreali protokoll. Montreali protokolli puhul on tegu maailma kõige tulemuslikuma keskkonnalepinguga, sest sellega on ühinenud ja selles toodud abinõusid rakendavad kõik riigid. Eesti ühines nii Viini konventsiooni kui ka Montreali protokolliga 1996. aastal.

Kui riigid poleks ühiselt tegutsema hakanud, paiskuks õhku praegusest oluliselt rohkem osoonikihti kahandavaid aineid. Tegu oleks selliste kogustega, mis aastaks 2050 kahandaksid osoonikihti 50%-ni. See omakorda põhjustaks 20 miljonit nahavähi ja 130 miljonit silmakae lisajuhtu.

Mis on osoonikiht ja mis seda ohustab?

Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile. Osoonikiht moodustab Maa ümber kilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 10–50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna on selle paksus vaid mõni sentimeeter. Tegu on õrna ja kergesti purustatava kihiga. Kui see peaks täielikult kaduma, steriliseerib päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava. Praegu peegeldab osoonikiht tagasi kuni 99% Päikeselt tulevast kahjulikust ultraviolettkiirgusest.

Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suuremat kahju see põhjustab kõigele elavale. Ultraviolettkiirgus jaguneb kolmeks lainepikkuseks. Suhteliselt lühikese lainepikkusega kiirgust tuntakse UV‑C nime all. See on surmavalt kahjulik kõigele elavale, kuid õnneks neelab ja peegeldab osoonikiht selle praktiliselt täies ulatuses tagasi. Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus UV‑A on suhteliselt kahjutu ning selle laseb osoonikiht peaaegu täielikult läbi. Nende kahe vahele jääb keskmise lainepikkusega kiirgus UV‑B, mis on vähem surmav (siiski ohtlik), kuid sellestki neelab või peegeldab osoonikiht suure osa tagasi.

Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid see toimub kõikjal. Hõrenemist põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse külmutusseadmetes; konditsioneerides; vahutekitajatena nt vahtfenoplasti, polüuretaani jne tootmisel; propellendina aerosooli tootmisel; lahustina pestitsiidide, meditsiinipreparaatide, värvide ja lakkide valmistamisel; puhastuslahustina nt metalli, arvutidiskettide ja rõivaste puhastusel; tulekustutites jne.

Üheks suuremaks ohuks osoonikihile peetakse nn freoone. Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori, paljudel juhtudel ka muud halogeeni (enamasti kloori) ja vesinikku. Teised osoonikihti kahandavad ained on haloonid, mis on süsivesinike broomiühendid, sisaldades ka fluori, kuid osooni hävitav ühend neis on kloori asemel broom. Tuletõrjes kasutatavad haloonid hävitavad osooni 3–10 korda rohkem kui freoonid, samas on nende kogus tunduvalt väiksem kui külmamajanduses levinud freoonidel.

Sõltuvalt ühendis sisalduvatest elementidest nimetatakse neid täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikeks (CFC) või osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinikeks (HCFC). Viimased töötati välja CFC-de asendusaineks, kuna need lagunevad tunduvalt kergemini ja on osoonikihile vähem kahjulikud. Kuid nüüd tuleb asuda ka HCFC-sid kasutuselt kõrvaldama.

Mis on Eestis osoonikihi kaitseks tehtud?

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 seab eesmärgiks kõrvaldada järk-järgult nii tööstusest kui ka kodumajapidamistest osoonikihti kahandavad tehisained. Kodumajapidamistes kasutusel olevate freoonide kohta ei ole statistilist ülevaadet, kuid ettevõtetes on haloonide ja freoonide kasutuselevõtmine oluliselt vähenenud.

Eesti saavutused:

  • osoonikihti kahandavate ainete kasutamine Eestis on 90% ulatuses lõpetatud;

  • on korraldatud osoonikihti kahandavate ainete kogumine; ringlussevõtmine, kahjutustamine ja taastamine;

  • märkimisväärselt suures osas külmaseadmetes on osoonikihti kahandavad ained vahetatud ammoniaagi või fluoritud kasvuhoonegaaside vastu;

  • Eesti lipu all sõitvatel laevade tuletõrjesüsteemides ja maismaaobjektidel paiknenud haloonid on kokku kogutud ja keskkonnaohutult käideldud;

  • CFC-baasiliste dosaatorinhalaatorite kasutamine astmaravis on lõpetatud;

  • metüülbromiidi kasutamine taimekaitses on lõpetatud;

  • on kehtestatud pädevusnõuded osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate seadmetega tegelevatele mehaanikutele ning tehnikutele;

  • osoonikihti kahandavaid aineid ja fluoreeritud kasvuhoonegaase sisaldavad seadmete lekkevabamaks käitamiseks on sisse seatud seadmete hoolderaamatute süsteem;

  • impordi ja ekspordi kontroll ning järelevalve põhineb riskipõhisel lähenemisviisil.

Mis saab edasi?

Suurimaks väljakutseks on HCFC-sid sisaldavatest seadmetest külmagaasi kokkukogumine aastaks 2015, et vältida osoonikihile ja samuti kliimale ohtliku gaasi paiskamist atmosfääri. Eestis hinnatakse seda kogust 140–150 tonnile.

2010. aasta 1. jaanuaril jõustus Euroopa Liidus tehasepuhtusega HCFC-de kasutamise keeld toodete või seadmete tootmises või hooldes, eelkõige aga uuestitäitmisel. 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2015 võib seadmete hoolduses kasutada ainult puhastatud HCFC-sid. Alates 1. jaanuarist 2015 on igasugune HCFC-de lisamine seadmetesse keelatud. Samas – HCFC-de asendamiseks ei ole lihtsat ja kõikidele süsteemidele sobivat lahendust.

Loe lisaks:
http://www.uneptie.org/ozonaction/events/ozoneday/2009.htm
http://www.uneptie.org/ozonaction/
http://ozone.unep.org/
http://ec.europa.eu/environment/ozone/index.htm
http://www.envir.ee/1031

Sarnased artiklid