2010. aasta augusti keskpaigas istusid veerandsada talgulist Harjumaal Kurglas põhupakkide otsas ja ootasid juhiseid töödega alustamiseks – Heiko ja Erin Vainsalu alustasid oma kodu ehitamist. Pool aastat hiljem, pärast seitset talgut, kolisid Heiko ja Erin koos lastega majja sisse.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Agnes Männiste, Bioneer.ee vabatahtlik kaasautor
- 29. detsember 2011
„Põhumaju ehitataksegi peaasjalikult talgute korras, ei teagi, miks,“ räägib Heiko. Küll teab ta, et põhupakkide mudimiseks, õigesse kohta sättimiseks ja pingutamiseks ei pea olema ehitaja. Sellega saab väikese koolituse järel hakkama igaüks ning ehitaja võib samal ajal keerulisemaid asju teha.
Heiko sõnul on parim, õigupoolest ainuvõimalik aeg talguteks suvi, sest kui kätte jõuab sügis ja lapsed lähevad kooli, on inimesed hõivatud juba talvisemate ja tubasemate toimetustega. Kuid suvelgi tasub talgutest piisavalt pikalt – vähemalt kuu aega – ette teatada.
Maja vundamendi ja karkassi valmistas professionaalne ehitaja, Heiko ja Erin otsisid inimesed põhu- ja krohvimistöödeks. Põhutöid tehti kahel ja krohvimistöid viiel nädalavahetusel ning siis, kui majas juba sees elati, aasta pärast ehitamisega alustamist, korraldati veel ühed krohvimistalgud.
Põhutöödel osales kahel nädalavahetusel kokku umbes 60 inimest. Heiko ja Erin levitasid talgusõnumit sõprade seas ja põhuehitajate veebilehel Savikodu.ee. Nii leiduski talguliste seas sõprade kõrval üsna palju neid, kes olid lihtsalt kuulnud, et Kurglas läheb põhuehituseks ja tulid huvist endale sarnane maja ehitada, asja uudistama.
25-30 inimest on Heiko sõnul ka paras talguliste arv, sest suuremat hulka ei jaksa enam juhendada ja siis võib juhtuda, et inimesed lähevad liiga usinaks ning ehitavad mõne akna või korstnaaugu kinni. Samas, mida rohkem käsi, seda ladusamalt töö läheb, teab Heiko.
Talgulisi juhendas ja neile rääkis teooriat põhuehituse meister Knut Klais. Tema õpetussõnade järgi sai talgulistel töö juba teiseks päevaks korralikult selgeks ning seltskond sulas mõnusalt kokku.
Heiko ja Erin pakkusid talgulistele huvitava kogemuse kõrval ka maitsvat kehakinnitust, näiteks isetehtud müslit, leiba ja jäätist. „Mingit präänikut peab ikka pakkuma, mida mujalt ei saa,“ ütleb Heiko. Samas ei tuldud tema sõnul talgutele tingimata midagi saama. „Muidu viigipükstega ja lipsudega inimesed said välja töörutiinist ja linnas elavad inimesed korterist. Nende jaoks olid talgud füüsiline puhkus,“ usub ta. Pealegi oli talgulistel ju ka huvitav saada asjatundjalt vastuseid küsimustele, kas hiired seinte vahelt põhku ära ei söö või kas põhumaja mitte liiga tuleohtlik pole.
Suuremaid töid Heiko ja Erini kodus enam vaja teha pole, seega talguid nad rohkem ei korralda. Nüüd tuleb hakata endal talgutel käima. „Põhuehitajatel on nii, et kui kutsud talgutele, pead pärast ise vastu minema. Knut käib juba pea kümme aastat,“ naerab ta põhuehituse meistrile viidates.
Heiko leiab, et eestlased ei julge abi paluda või ei luba seda teha nende uhkus. „Eestlane on nii tagasihoidlik ja eneseteadlik. Kõik on oma töödega hädas aga tulge kapist välja ja kutsuge abi,“ kõlab tema soovitus, sest üksteiselt abi küsides ja seda ka vastu pakkudes saab tehtud palju enam.
_____________________________
Artikkel on pärit Terve Elu kalendrist 2012. Loe kalendri kohta lisa!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta