Maarja Merivoo-Parro on Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi doktorant ja Balti Kultuuripärandi Võrgustiku noorte diasporaa-uurijate koordinaator. Ta on uurinud eesti identiteeti ning välis-eesti kogukondi. On väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste vastu huvi tundud lapsest saati. Maarja soovib, et Eesti inimesed püüaksid paremini mõista neid tublisid inimesi, kes on süütult sattunud elu suurte hammasrataste vahele ja otsivad kohta meie ühiskonnas.

Mille poolest pagulased teistest sisserännanutest erinevad?

Erinevalt harilikust sisserändajast on pagulane tõeliselt haavatavas olukorras inimene, kes ei saa oma käekäiku ise aktiivselt suunata. Karmilt väljendudes sõltub tema heaolu elu loteriis võidupiletid saanud inimeste suvast.

Eesti elavate pagulaste puhul tuleb meeles pidada, et ehkki nad on enamasti näinud väga palju vaeva, et siia jõuda, pole nad tegelikult siiski vabatahtlikult tulnud. Levinud on väärarusaam, et Eestis asüüli taotlejad on siia tulnud hea elu peale maksumaksja raha eest elama. Jah, sageli on siinne elatustase pagulase kodumaa omast kõrgem, ent leidub ka tõeliselt jõukaid inimesi, kes on elu kalliks pidades ja siia tulles suurest varandusest loobunud, et demokraatlikus ning inimõigusi austavas riigis inimväärselt elada.

Miks paguluse temaatika Teile huvi pakub?

Pagulus pakub mulle huvi oma üldinimliku loomuse tõttu – meil kõigil on olnud olukordi, mil oleme tundnud soovi millegi või kellegi eest põgeneda, kuhugi peituda. Pagulaste puhul on selle vajaduse avaldumine sõja, tagakiusamise või looduskatastroofide tõttu muutnud kogu nende elukäiku ja –korraldust. Mulle tundub säärane vägivallatu jalgadega hääletamine sõjast sümpaatsem. See kätkeb eneses lootust inimlikkuse võitu ning sellesse, et igas konfliktis saabub kord arukate arutelude aeg.

Mul on üsna mitmeid pagulastest tuttavaid, ka mõned sõbrad. Nende kohta oleks vist õigem öelda endised pagulased – tegemist on nende eestlastega, kes põgenesid kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste tõttu.

Tänapäevaste pagulastega olen puutunud kokku Washingtonis praktikal olles ning Eestis Illuka Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskust külastades.

Kas arvestades seda, kui vähe Eestis on varjupaigataotlejaid ja pagulasi peaks neist üldse rääkima?

Eestis on varjupaigataotlejaid tõepoolest äärmiselt vähe. Kui eelmisel aastal sündis riiki peaaegu 15 000 last, siis pagulase staatuse sai viis inimest. On ilmselge, et müüdid pagulaste ohust eesti rahvuskehale on liialdatud.

Pagulastest tasub siiski rääkida justnimelt seetõttu, et tegemist on äärmiselt tillukese seltskonnaga. Väga vähestel inimestel on pagulastega otseseid kokkupuuteid, mistõttu on kerged tekkima kõiksugused müüdid. Kui teavet napib, siis mõeldakse „tõde” pahatihti lihtsalt erinevate hirmude ja lootuste najal välja.

Kuidas hindate, kas neil vähestel varjupaigataotlejatel, kes saavad rahvusvahelise kaitse ning alustavad uut elu Eestis pagulastena, on lihtne meie ühiskonda sulanduda?

Kaldun arvama, et pagulastel on Eestis üpriski raske otsast alata. Lisaks kõigis asukohamaades leiduvatele bürokraatlikele, klimaatilistele ja kultuurilistele tõketele on Eesti inimesed võrdlemisi kinnise loomusega. Meie suhteliselt individualistlik elutunnetus ei soodusta võõramaalasega soojade ja avameelsete argisuhete loomist. Just lihtsast igapäevasest inimeseks olemise tundest jääbki tõenäoliselt paljudel siia asunutel vajaka.

Mida Te arvate, kes või mis on eestlaste hoiakuid teiste kultuuride esindajate suhtes enim mõjutanud?

Ränne on Eesti ajaloo läbiv teema – algab ju meie lugu sellest, kuidas esimesed inimesed siia aladele tulid. Ka kogu ülejäänud ajastute virr-varri lahates ei saa üle ega ümber erinevate võõrvallutajate immigratsioonist ja emigratsioonist, põgenemistest, küüditamist ja kojupöördumistest.

Oluline on ka tõdeda, et sellest kõigest tulenevalt on tänapäevase Eesti alad kogu teadaoleva ajaloo vältel olnud vähem või rohkem multikultuursed. Veel üks nüanss, mida võiks meeles pidada, on et meie praegune Eesti Vabariik pole veel kestnud kauem esimest iseseisvuse ajast maailmasõdade vahel. See päädis aga traagiliselt ja suure massipõgenemise lainega. Asjaolu, et hetkel on Eesti pagulaste vastuvõtja- mitte saatjamaaks, peaks seega olema pigem rõõmu kui mureallikas. Paraku aga tundub, et see nii ei ole. Ehk mängib rolli tõdemine, et olles nüüd taas justkui enamusrahvus, oleme tegelikult nii regionaalses kui globaalses plaanis endiselt tibatillukene vähemus. Siit lähtub ka ennetav hirm, et võime ka oma piiride sees taas vähemuseks muutuda.

Ometi on ju paljud eestlased vaid seitsmekümne aasta eest olnud olukorras, kus kodumaalt tuli kiiresti põgeneda ning uut elu alustada tihti vaid kaks kätt taskus. Kuidas eestlasi kui pagulasi Teise maailmasõja ajal teistes riikides vastu võeti?

Teise maailmasõja järel oli vähe neid eestlasi, kelle heaolu saaks meie omale ligilähedalegi. Rikka väliseestlase müüdi puhul jääb valgustamata asjaolu, et lääneriikidesse põgenenud eestlaste jõukus ja edukus ei kukkunud neile taevast sülle. Tee haljale oksale tähendas ühtlasi aastatepikkust laagrielu, füüsilist tööd ja äärmist kokkuhoidlikkust. See kõik oli tuttav ka Nõukogude Liidu kodanikele.

Läände jõudnuid eristaski raudse eesriide taha jäänutest eelkõige tõik, et selle kõige najal oli neil tõesti võimalik end üles töötada ja seeläbi asukohamaa demokraatliku ühiskonna väärtuslikeks liikmeteks saada. Näiteks Kaja Kumer-Haukanõmme värskes doktoritöös on Balti põgenike kohta välja toodud, et  neile kodumaad pakkunud riikide jaoks polnud tegemist üksnes humanitaarse ettevõtmisega, vaid peenelt läbimõeldud töölevärbamisega, mille eesmärgiks oli saada juurde tublisid kodanikke. Just seda tasub ka nüüd ja praegu uskuda – uue võimaluse saanud inimestes peitub tohutu ressurss, mida õigesti suunates võidavad kõik.

Saan ma Teie jutust õigesti aru, et ka vastuvõtval riigil, antud juhul Eestil on pagulastest nii mõndagi võita. Kui see nii on, siis miks meil nähakse pagulastes vaid ohtu?

Kardetakse, et me kordame teiste riikide tehtud vigu ja loome pagulaste riiki lubamisega enestele probleeme juurde. Olles jälginud pagulasteema kajastamist Läänemere regiooni meedias, on säärane hirm muidugi mõistetav – pidevalt laekub uudiseid selle kohta, kuidas uusimmigrandid oma nõudmiste ja käitumisega uuele kodumaale ja tema rahvale tõsiseid ja keerulisi väljakutseid esitavad. Vähem on juttu nendest kümnetest tuhandetest uustulnukatest, kes on edukalt ühiskonnaga lõimunud.

Enne teiste riikide pagulaspoliitika matkimist võiksime ehk ise praegu siin olevate pagulastega eduka ühiselu valemit otsida. Ehkki näib, et Eesti on selleks korraks oma Nokia otsingud lõpetanud oleme siiski riik, kus innovatiivsed ideed levivad kulutulena. Vahest suudaksime ka pagulaspoliitika alal midagi geniaalset välja mõelda ja praktikasse suunata.

Seega näete Te võimalust meie ühiskonna sallivamaks muutumiseks?

Sallivus kõnnib käsikäes kogemusega. Usun, et välismaal elanud ja õppinud inimeste hulga suurenemisega laieneb ka nende inimeste ringkond, kes oskavad vaadata läbi rassiliste, usuliste ja muude esmapilgul silmatorkavate, tegelikult aga väheoluliste tunnuste ning näha nende taga olevat inimest. Samas, olles ka ise üks nendest välismaal elanutest-õppinutest, tean öelda ka seda, et tegelikult on siin juba praegu sallivusega täitsa hästi.

Kuidas saab tavakodanik pagulastele abiks saab olla?

Tavakodanik saaks pagulastele toeks olla eelkõige sellega, et proovib neid kohelda kõigepealt nii nagu oma teisigi kaasmaalaseid, sest seda nad tahes tahtmata ju on. Kõrgem pilotaaž oleks juba see, kui nende suhtes pisut enam kannatlikkust, rõõmsameelsust ja soojust välja näidata – olla kraadi võrra kenam kui harilikult. Kõigil pagulastel on seljataga kohutavad kogemused, olgu nende argipäevas siis kasvõi ärapanemist ja ükskõiksust pisut vähem.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta