Toiduraiskamist ei kohta loomade seas just sageli, sest saamatajäänud energia võib halvemal juhul tähendada hukkumist. Seepärast tarbivad paljud kiskjad kogu murtud saagi, jättes söömata vaid seedimatu, ning peidavad saagi hilisemaks tarbimiseks vaid vajadusel. Toidu raiskamist on täheldatud puuviljadest toituvate loomade seas, näiteks võivad puulatvades elavad ahvid kas kogemata või teadlikult maapinnale loopida kaks kolmandikku söödavatest viljadest.

Lindude seas ei ole toiduraiskajate kohta palju teada, kuid et papagoide toitumispuude alt võib leida nii söömata kui ka pooleldi söödud vilju, on levinud arvamus, et ka nemad raiskavad. Siiski on need vaid väited ja mitmed teadlased on arvanud, et pigem pudenevad viljad kohmakate lindude küüniste vahelt kogemata.

Vastuse sellele annab aga hiljutine uuring, mille tarbeks andmete kogumine viielt kontinendilt võttis aega üheksa aastat – puulatvades askeldavaid papagoisid on keeruline jälgida ning veel keerulisem näha, mida ja kui palju nad söövad. Selle aja jooksul tegid vaatlejad märkmeid 103 papagoiliigi kohta ja jalutasid üle 37 000 kilomeetri ehk peaaegu tiiru ümber Maa. Lisaks uurisid nad keskkonnamõjude välistamiseks ka papagoide toitumist puuritingimustes.

Selgus, et kuulujutul on tõepõhi – toiduraiskamist esines kõigil uuritud papagoiliikidel. Puuris viskasid papagoid poolikult sööduna või üldse söömata maha 21% toidust (mõnel juhul kuni 73%; suurimad raiskajad olid hallpapagoi (Psittacus erithacus) ja laukpapagoi (Pionus senilis)), looduses tuli raiskamist ette vähem: puude alla kukutati 12% puuviljades ja 15% seemnetest, kuid oli ka juhuseid, kus kõik viljad ja seemned puudelt maha visati. Raiskamine sõltus ka ajast – pesitsusperioodil raiskavad papagoid vähem, ilmselt seetõttu, et poegade kasvatamine nõuab rohkem energiat. Samas ei mõjuta raiskamist viljade küpsus, hulk ega toiteväärtus, papagoide hulk (reeglina toituvad papagoid gruppidena), liigi kehasuurus ning mitte ka puuviljakahjuri olemasolu.

Samuti ei sõltu raiskamine papagoiliikide omavahelisest sugulusest, mis lubab oletada, et raiskamine on evolutsiooni jooksul mingil põhjusel kõigile papagoidele kasulikuks osutunud. Uuringu jooksul saadi ka kaamerate abil teada, et puude all papagoide toidujääkidest toitub 87 erinevat loomaliiki (sipelgad, roomajad, kalad, linnud, imetajad), kellest 27 võivad edukalt neid vilju levitada. Seega on üsna tõenäoline, et miljonite aastate jooksul on papagoide, nende toidutaimede ja toidujääkidest toituvate loomade vahel kujunenud suhted, mis kokkuvõttes on soodsad kõigile; papagoidele eelkõige seetõttu, et vilju raisates soosivad nad kaudselt siiski toidutaimede levikut.

Sel teadmisel on üks oluline rakenduslik väärtus – kuna papagoid raisates soosivad taimede levikut, on nad olulised looduslike troopiliste metsade taastajad. Paraku on 28% papagoiliikidest tänaseks ohustatud, mõned liigid ka piirkonniti väljasurnud ning seda eelkõige troopilistes metsades toimuva intensiivse raie tõttu.

Sebastián-González E, Hiraldo F, Blanco G, Dailos H-B, Pedro R-V, Martina C, Eduardo G-L, Erica CP, José A.D-L, Francisco V.D & José L.T (2019). The extent, frequency and ecological functions of food wasting by parrots. Scientific Reports 9, 15280 doi:10.1038/s41598-019-51430-3

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta