Tänasel ajastul, kus üha enam kerkivad pinnale inimkonna eluväärtusi puudutavad teemad, vajame justkui üle- ja läbivaatust – mis on meie põhiväärtused ja püsiväärtused. Loo autorina olen ise täna liikunud pealinnast Lõuna-Eestisse Haanja valda ja kogenud piltlikult Eestit diagonaalis läbivat vastandust linna ja maa, edumeelsuse ja tagurluse vahel. Olukorras, kus rahvusluse otsingud on jooksvalt teemaks, on hea enesele ja teineteisele otsa vaadata – kes me tegelikult oleme. Esitan siinkohal omapoolse nägemuse ja kogemuse antud küsimuses.

Ääremaa paikade probleem täna pole mu meelest mitte ainult sotsiaalne, vaid ka regionaalpoliitiline ja majanduslik. Täna toetab riik ehk organisatoorne üksus (nii EU-s kui üle maailma) jooksvalt järjest suuremate struktuuride arengut, seega pole tavapärasel talukesksel maaelul sageli milleski kaasa rääkida.

Tallinna kontekstis on isegi Kopli ja Kalamaja, mis ei ole kesklinnast väga kaugel, mahajäänud piirkonnad. Tõeline elu näib keevat rahavoogude epitsentris - ehk seal, kus on pangad ja ostukeskused. Tegelikult aga ei ole nendes paikades “kaubandusvälisel” ajal mingisugustki elu – pühade ajal voolab linn alati tühjaks... Kas pole huvitav fakt, et inimesed armastavad veeta oma isiklikku kvaliteetaega just neis nö mahajäänud paikades?

Just seal on veel olemas teistsugune elu - see on kõige paremas mõttes peost-suhu elustiil, kus inimene kasvatab omale ise toidu, riideid ostab siis kui tõesti vaja ja rahaga hangeldab minimaalselt. Sellist elu elati meie maal veel hiljuti, iseäranis pärast viimast ilmasõda ja elatakse paljudes paikades tänagi. Sellise elustiili juures on suurim väärtus kaasinimese abistav käsi ja nõu.

Linnast vaadates on sellisel elustiilil kaks palet - kas äärmine vaesus või friiklus nn "ökoelu näol" – sõltuvalt, kes seda elu elab, kas elupõline “maakas” või evakueerunud “linnavurle”.

Need on tänase elu kaks äärmust. Ühelt poolt tarbimisühiskond, mille kvaliteeti iseloomustab inimesekesksus ja teiselt poolt toimetulekuühiskond, mille kvaliteeti määrab läbisaamine maa ja loodusega.

Milline on aga elu, millest inimesed tegelikult puudust tunnevad?

Tänases hetkes on loomulik lahendus lisada eelnimetatud peost-suhu elustiilile ühistöö ja -tegevused ja seda just kogukondlikus võtmes. Mitte nõukogudeaegses ega new-age'ilikus võtmes, vaid täpselt nii kuidas inimesed on läbi aegade üksteist talgukorras aidanud.

Sellise eluviisi aluseks on aga see, et inimese keskseks elueesmärgiks ei ole tänase inimühiskonna hüved kõikide seniolemata kodumasinate ja audio-videotehnika ning kõikvõimalike elektriliste aia- ja põllutööriistade näol.

Kui kõik talud on sisustatud kui mõisad ja esindatud on majandi mastaabis masinapark, siis ei ole enam ühistegevusel mõtet - selleks pole enam lihtsalt ruumi ja vajadustki. Samas on aeg see, mis määrab palju keegi jõuab üksi nokitsedes ära teha.

Mis ma sellega öelda tahan?

Seda, et kui me jõuame tagasi peost-suhu mõtlemise juurde, ilma vaesuse tundeta, vaid tundega, et rikkus on meie ümber kõikide inimeste ja looduse näol, siis ei suuda ka hüpermarketite ja suurmajandite ajastu kaua vastu panna. Inimkond on tugev kui ressursid on paindlikud ja laialipillutatud üle maa, mitte koondatud suurtootmisse, kus see suurema elektrikatkestuse või börsikrahhi tagajärjel seisma jääb. Selge on, et suurem osa inimkonnast elab linnades, aga maakeral on veel vaba maad, kus oma pisikese pesaga alustada - andkem see siis soovijatele kasutada!

Tänane projektide ajastu on küll paljulubav, aga nende toodav tulu ei ole ainult kingitus - see on laenuraha, isegi kui me seda paberile kirjutatuna kuskil ei näe. Juba täna on "laenu katteks" tekkinud välisriikide suurettevõtetel juurdepääs Eestis kasvavale metsale. Kõik pangad on välisettevõtted, jne. Selge, et raha iseenesest on vahend, mis ei kanna ainult negatiivset energiat vaid ka loovat. Seda just läbi meie endi. Samas on hea luua pilt sellest, mis me saame ära teha omavahelise jagamise läbi, panustades sellega, mis meil juba olemas on ja mida me igaüks oskame.

Igas Eestimaa nurgas on tihedama asustusega kohti ja rahulikuma eluga paiku. Usun, et kui määratleda, milline on meie külade ja inimeste tegelik suurus ja potentsiaal ja mitte varjuda üldtuntud loodusobjektide, külakeskuseks olevate mõisate või suurte spordirajatiste kui ainsate silmapaistvate elunähtuse taha, siis hakkab selgemalt silma helkima ka kohalik väärikus ja väärtused.

Selle eelduseks on aga ühine soov elada loomulikus ja elu enese mõttes turvalises paigas. Sellise elu loovad ühised tegevused koos kaaselanikega. Kohaliku kogukonna tugevnemine ja säilimine hakkab peale kohalikust inimesest endast. Tuleb lihtsalt kodust välja tulla ja toimetama hakata ka kodust väljaspool. Ulatada abikäsi ja võtta abi ka vastu kui seda pakutakse.

Kuidas aga käituda juhtudel, kui ainult käterammust ei piisa?

Näiteks omavalitsuse valduses oleva mõisa arendamine küla- ja miks mitte vallakeskuseks on jätkusuutlik siis, kui säilib kohalike inimeste loomulik elustiil ja külaelu ei saa kunstlikult "õhku täis pumbatud", millel pole reaalse igapäevaeluga midagi pistmist.

Mõis saab põliseestlasele (niipalju kui meis seda alles on) olla püha ja oluline paik vaid siis, kui tema funktsioon saab muudetud, tema energeetika välja vahetatud – minu meelest sobib selliste paikade elavdamiseks kõige rohkem nn “avatud ateljeede” vormis ettevõtmised, kus erinevate alade viljelejad saavad tulla kokku ja jagada oma loomingut ja oskusi kohalikele inimestele ning ka külalistele. Mitte ainult kunsti- ja kultuurielu vaid ka pärandpõllunduse ja -ehituse jms vallas. Väga hea näitena saab tuua Mooste mõisa Põlvamaal või Sänna Kultuurimõisa Rõuge vallas. Sellisel juhul muutub kohalik kultuurikeskus ka haridus- ja eluviisikeskuseks. Lisaks on sellist arendust võimalik hakata ellu viima juba täna olemasolevate vahenditega ja kui nutikate vallaelanike sihikindla töö läbi saabub ka “rahalaev” lisainvesteeringuteks, siis on juba siht silme ees, millises suunas edasi liikuda.

Loomulikult oleks hea külakeskused ka laiemalt korrastada - alustades näiteks kolhoosi-sovhoosijäänuste likvideerimisega - selleks on olemas suisa aktsioon, mis on üks Teeme Ära koristusprogrammi allhoovusi. Just sellesama ettevõtmise kogemus näitab, milline jõud on inimeste ühises soovis hoida meie ühist kodu – planeet Maad.

Nii et mitte ainult peost suhu, vaid ka peost pihku...

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta