Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar arutleb, mis on säästvad valikud toitumisharjumustes.

Suurele hulgale eestlastest meenuvad säästmisega seoses Säästumarketid ja Maxima poed. Seal müüdaval toidukaubal on tõesti konkurentidega võrreldes soodsam hind. Hinda arvestama harjunud klient on tänulik, kui pelmeenid ja kohuke paar krooni soodsamalt kätte tulevad. Iseasi, kas soodsaima hinnaga poolfabrikaadi valimine on ikka säästmine.

Samasugust, näiliselt odavama hinna eelistamist propageeris ka SL Õhtuleht eelmisel aastal korraldatud eksperimendiga. Eesmärgiks oli vaadata, kui hästi SL Õhtulehe reporter 5000 krooniga hakkama saab. „Vaid kiirlaen ning odavad nuudlid ja -supid aitavad eluvaimu sees hoida. Tulemus: võlg kaelas, kõht tuksis, seedimine korrast ära,“ kommenteeris reporter Maarius Suviste korraldatud eksperimenti.

Paistab, et taastatud omariiklus ja kaubanduskeskuste valmistoiduletid on muutnud meie arusaamu tundmatuseni. Kümme aastat tagasi tavatseti uhkusega rõhutada, et oli aegu, kus tuli mitte millestki road lauale teha. Ja tehtigi! Purgisupi soojendamine oli häbiasi, mida üks õige perenaine tunnistada poleks julgenud. Toidunappusest hoolimata olid tollal laual köögiviljavormid, supid, praed ja magustoidud.

Tänapäeval ei ole poolfabrikaatide söömine ühiskonna poolset halvakspanu põhjustav tegevus. Seda peetakse linnainimese „hea elu“ märgiks. On väga lihtne õhtul pärast tööd astuda läbi suurest kaubanduskeskusest ja haarata kaasa karp salatit ning lihapallid.  Paljudes peredes mõistetakse tänapäeval koduse söögi tegemise all supi keetmist külmutatud juurviljadest ja viineritest.  

Aastatega pole mitte ainult eestlaste toidutegemise oskus langenud, vaid on kukkunud harjumuspäraste toidukomponentide väärtuslikus. Järjest vähem on neid peresid, kes toovad köögivilju tuttava taluniku juurest või kasvatavad neid ise. Ka maainimene on hakanud tarbima poepiima. Selle asemel, et kasvatada supirohelist aknalaual või peenral, lisatakse toitudele moekaid maitsetugevdajaga ürte.

Ei ole väga vahet, kas ostetakse purgisupp ja süüakse seda, või tehakse ise roogasid eelnevalt töödeldud toiduainetest. Liiga palju E-aineid, soola, suhkrut ja hüdrogeniseeritud rasvasid jõuab meie kehasse sellisest toidust nii või teisiti.  

Kui tahetakse säästa raha, enda tervist ja keskkonda, siis tuleb taas ausse tõsta algkomponentidest lihtsate roogade valmistamine. Köögiviljad, värske liha, pudrud, hoidised ja ise küpsetamine aitavad säästa raha, tervist ja keskkonda.  

Mahepõllunduse pudruhelbed maksavad enamasti 30-70 krooni kilo. Tavalised pudruhelbed saab kätte 10-40 krooniga. Hommikusööki saab kilost teraviljahelvestest teha mitu head nädalat.

Sama lugu on köögiviljadega. Eelnevalt hakitud, kooritud, eriliselt pakendatud või külmutatud köögiviljad nõuavad toote pakkujalt lisaliigutuste tegemist. Need lisaliigutused tuleb meil endal kinni maksta. Töötlemine vähendab ka köögiviljade väärtust toiduainena.

Kui jätta toidulaualt ära vorstid, kohukesed, maitsestatud jogurtid, valmis kotletid, viinerid, purgisupid ja muud sarnased valmistoidud, siis piisab rahast enamasti ka mahetoidu ostmiseks. Suurem osa meie igapäevastest kulutustest toidule lähebki ju töötlemise, pakendamise  ja vahendamise tasustamiseks.

Kui soovitakse säästa, siis tuleb vähendada ostukorvi mineva toidu töötlemise astet. Tasub läbi mõelda, kui palju pere reaalselt toitu vajab. Säästmine tähendab ka toidul mitte rikneda laskmist.

Tegelik säästmine toidulaual algab iseenda väärtustamisest. Odavate säästunuudlite ja –suppide najal elus püsimine ei ole säästmine. See on koonerdamine isikliku tervise hinnaga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta