Tuhanded vanad arvutid Lääne-Euroopast ja USA-st jõuavad iga päev Lääne-Aafrika sadamatesse (Accra Ghanas; Logos Nigeerias). Sealt liiguvad elektroonikajäätmed edasi kohalikele prügimägedele, kus lapsed ja täiskasvanud neid põletavad ja neist rahateenimise eesmärgil metalle koguvad. Mõnikord „putitatakse“ vana tehnika ka uuele elule, aga enamasti siiski mitte.*

Näiteks 2005. aastal eksporditi Euroopast Aafrika riikidesse rohkem kui 15 000 tonni värviteleviisoreid. Ainuüksi Nigeeriasse, Ghanasse ja Egiptusesse jõudis iga päev umbes 1 000 televiisorit.

Ghana ja Nigeeria on muutumas Euroopast ja USA-st toodud elektroonikajäätmete prügimäeks. Inimesed, kes neid elektroonikajäätmeid sorteerivad, kurdavad sageli iiveldust, peavalu ja hingamisprobleeme. Taoline ohtlike jäätmete sissevedu arengumaadesse põhjustab pikaajalisi keskkonna- ja terviseriske. Hind metalli taaskasutamise eest on liigagi kõrge!

Läänemaailma poolt põlatud prügi ei jõua mitte ainult Aafrikasse. Oma keskkonna ja tervise hinnaga sorteerivad jäätmeid ka näiteks hiinlased. Pole mingi ime, kui Ühendkuningriigis kasutusel olnud raadio leiab oma lõpu tuhandeid kilomeetreid eemal mõnes odavama tööjõuga riigis.

Mis silma alt ära, seda pole olemas

Arenenud riigid on aastaid lasknud oma ohtlikke jäätmeid arengumaadesse vedada. Maailmas on piirkondi, mis ongi spetsialiseerunud just jäätmete käitlemisele.

Arenenud riikidel on mugav, kui „väikese tasu eest“ nende rämps piisavalt kaugele „reisib“ ja neile enam probleeme "ei põhjusta". Sageli saadakse prügist lahti ka taaskasutuse taha varjudes, sest veel töökorras tehnikat on lubatud eksportida.

See ei tähenda, et jäätmevedu maailmas ei reguleeritaks. Nii ÜRO-l kui ka Euroopa Liidul on täpsed reeglid selle kohta, mida võib kuhu viia. Maailma tasandil reguleeritakse ohtlike jäätmete kaubandust ÜRO Baseli konventsiooniga, millega Eesti liitus 1992. aastal.

Euroopa Liidu pikema perspektiivi eesmärk on, et iga liikmesriik peaks oma jäätmetest vabanema riigisiseselt. Kuna aga ohtlike ja probleemsete jäätmete vedu nende kõrvaldamiseks ELi liikmesriikidest peaaegu neljakordistus aastatel 1997–2005, ei ole seda eesmärki veel saavutatud.

Kasum prügitekke hinnaga

Tänapäeva üks tuntavamaid keskkonnaprobleeme on jäätmete hulga suurenemine. Inimkonna arvukus kasvab ja tarbimise mahud samuti. Suur osa tarbitavast kaubast on pakendatud, mis muudab keskkonnasaaste veelgi tuntavamaks.

Maksimaalse majandusliku kasumi nimel ja konsumerismi levimise tõttu on esemete eluiga muudetud võimalikult lühikeseks.

Suurem osa kodusest elektroonikast on valmistatud sünteetilistest ja raskesti kõdunevatest materjalidest. Kodutehnika valmistatakse nii, et selle parandamine oleks võimalikult ebamugav ja tarbija parandamise asemel uue eseme soetaks.

1980ndatel aastatel karmistati lääneriikides märkimisväärselt keskkonnanõudeid ja see tõi kaasa illegaalse jäätmeekspordi paisumise - seda eriti Aafrikasse. Olgugi, et vahepeal on allkirjastatud mitmeid rahvusvahelisi konventsioone, mis piiravad või koguni keelavad ohtlike jäätmete vedu arengumaadesse, jätkub illegaalne prahivedu siiani.

Jäätmed, mille ümber töötlemine on ebarentaabel või liiga ohtlik keskkonnale, suunatakse lääneriikide poolt arengumaadesse. Seal korjatakse vananenud tehnikaseadmetest minimaalse keskkonna säästmise ja tööjõu tervisekahjustuste hinnaga välja väärtuslikumad metallid. Muu osa elektroonikast kas põletatakse või jäetakse lihtsalt prügimäele vedelema.

Mõju keskkonnale ja tervisele

Arvutid, televiisorid, raadiod ja telefonid kuuluvad jäätmete hulka, mis tavalisele prügimäele ei sobi. Elektroonikajäätmed võivad sisaldada pliid, kaadiumi, tina, elavhõbedat ja teisi ohtlikke kemikaale. Ka plastik, mida elektroonikaseadmetes kasutatakse ei sobi enamasti põletamiseks.

Elektroonikajäätmete algeline käitlemine (nt põletamine) tekitab arengumaades tõsiseid terviseprobleeme kohalikele elanikele. Greenpeace´i hinnangul on Ghana e-jäätmete prügimäel sageli mürgiseid kemikaale kuni 100 korda enam, kui olla tohiks.

Sadu tuhandeid arvuteid jõuab Nigeeriasse iga kuu. Umbes üks neljast arvutist töötab. Ülejäänud müüakse mööda üleriigilist võrgustikku vanarauana maha. See on kõiges jäämäe tipp. Vaid veerand e-jäätmetest jõuab Euroopas ümbertöötlemisele.

Lisaks arvutitele jõuavad arengumaadesse ka vanad televiisorid ja muu igapäevane elektroonika. Prügimägedel tehnikajäätmed süüdatakse ja lammutatakse laiali.

Aafrikas otsivad purunenud kineskoopide seest metalle juba 6-aastased lapsed. Kogukond, kes selles saastunud piirkonnas elab, kasvab igapäevaselt.

Illegaalne elektroonikajäätmete sissevedu Aafrikasse on väga kasulik äri. Vana elektroonika sisaldab palju väärismetalle. Miljoneid tonne elektroonikajäätmeid kaob igal aastal Euroopast ja USA-st. Need ilmuvad taas välja arengumaades. Seda hoolimata rahvusvahelistest keeldudest.

Mõju abiorganisatsioonidele

Suur osa ohtlikke elektroonikajäätmeid saabub Aafrikasse taaskasutamise nime all. Arvuteid tuuakse väidetavalt koolide ja haiglate jaoks. Suurem osa saabunud kaubast ei ole tegelikult heategevus, sest saadetud tehnika lihtsalt ei tööta.

Arvuti töökorras olemine ja selle taaskasutusse saatmine vabastab paljudest piirangutest. Kahjuks puudub kontroll välja saadetud vana elektroonika üle. Nii juhtubki, et väärt heategevus seguneb prahimajandusega. Selline prügivedu heidab varju abiorganisatsioonidele ja kõikvõimalikule teise ringi kaubandusele piirkonnas.

Siiski ei ole asi lootusetu. On olemas ka organisatsioone, mis on endale nime teinud just seoses elektroonika legaalse taaskasutamisega. Computer Aid on saatnud Aafrika välisabisse üle 176 000 raali. UK-s on see heategevusettevõte registreeritud, kui ametlik jäätmete käitleja. Nemad saadavad mitte töötavad masinad EL jäätmespetsialistide juurde.

Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika

Kui vaadata arvutite eluiga, siis 75% saastamisest on tehtud enne, kui masin esimest korda sisse lülitatakse. Saastamist põhjustavad materjalide kaevandamine ja tootmises kasutatavad toksilised ühendid.

Tarbijad vahetavad oma arvuteid ja elektroonikat senisest kiiremini ja elektroonikajäätmete mäed kahjuks ainult kasvavad.

Probleem on selles, et miljoneid arvutid luuakse, aga tootjad ei tee enamasti midagi, et hõlbustada nende vananenud toodete käitlemist. Keskkonnakaitsjad on juba pikka aega kritiseerinud sellist käitlemispraktikat ja nõudnud uusi lahendusi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta