Üle-eelmisel nädalal volitas Tallinna volikogu linnapead allkirjastama „Linnapeade pakti 2030“, millega liitudes võtab Tallinn endale kohustuse vähendada linna süsinikuemissiooni 40 protsenti aastaks 2030 ja muutuda süsinikuneutraalseks linnaks aastaks 2050. Milleks on see oluline?

2015. aastal allkirjastasid riigid Pariisi kliimaleppe, eesmärgiga piirata puhtama ja keskkonnahoidlikuma majanduse abil temperatuuritõusu Maal 2 kraadini. Sarnaselt teistele ÜRO riikidele liitus ka Eesti selle leppega. 

Kuna suurim saastamine toimub linnades, siis peavad just linnad kõige enam Pariisi kliimaleppe eesmärkide nimel pingutama. Sealhulgas Tallinn, kes avaliku sektori eeskujuga saab innustada erasektorit vähendama oma tegevuse ökoloogilist jalajälge. Miks me seda tegema peame?

Tänased inimmõjulised muutused Maa ökosüsteemides ja kliimas on enneolematult ulatuslikud. Mõju ei tulene vaid süsinikupõhiste kütuste ohtrast põletamisest. Me langetame metsi, et teha neist põllud. Me kasvatame monokultuursetel põldudel toitu, et sööta loomi, kelle liha tarbida toiduks, kasutades seeläbi väärtuslikku põllumaad üdini ebaefektiivselt. Me lõikame toimivad ökosüsteemid läbi maanteede ja raudteedega, laieneme linnadega metsloomade elupaikadesse. Inimkond kaalub koos enda poolt kasvatatavate farmiloomadega rohkem kui kõik ülejäänud maismaaloomad kokku. Oma tegevusega survestame kõiki süsinikuringluses osalevaid ökosüsteeme ning ähvardame kogu elu Maal.

Võiks ju eeldada, et atmosfääri süsihappegaasi sisalduse suurenedes suudab isereguleeruv loodus elavdada taimede ja vetikate kasvu ehk fotosünteesi. Paraku ei ole taimedel selleks enam kuigi palju ruumi. Euroopas on kadunud pea kõik sood, millesse on aastatuhandete jooksul loomulikul moel süsinikku atmosfäärist taimedesse seotud ja talletatud.

Need on Maa probleemid, meie kõigi päris probleemid. Mida rohkem aega linnad ja riigid tegevusetusele kulutavad ja mida kauem senist eluviisi jätkame, seda enam kahaneb tõenäosus, et suudame mingilgi moel neid ulatuslikke muutusi pidurdada.

Niisiis peame pidurile vajutama juba täna. Sealjuures peame arvestama, et pidurdustee saab olema väga pikk, mistõttu peame möödapääsmatult õppima nende muutustega toime tulema. Mida hõlmab endas see niinimetatud pidurdamine?

Tuleviku energia- ja transpordisektor

Täna tähendab ainuüksi pidurdamine ülikiiret üleminekut süsinikuvabale energiamajandusele ehk puhtale taastuvenergiale. Kusjuures argument, et puidu põletamisel tekkinud süsihappegaas võiks fotosünteesi käigus taas atmosfäärist seotud saada, ei päde enam. Tegelikkuses vajame ulatuslikku kütusevabade energiavoogude kasutamist – tuule ja päikeseenergia muundamist elektrivooluks.

Olgu öeldud, et juba täna on päikeseelektrit tootva paneeli hind tänu tehnoloogia arengule vaid 60 senti ühe võimuse vati kohta ja hinnad jätkavad odavnemist. Veel 10 aastat tagasi oli nende paneelide hind üle kahe korra kallim. Eestisse on tänaseks paigaldatud 100 MW ulatuses päikesepaneele. Tallinnas käivitus 2019 projekt, millega linnale kuuluvate hoonete katustele paigutatakse kuni 100 päikesejõujaama. Niisiis on muutused osaliselt juba toimumas.

Kusjuures tuleb tähele panna, et energiat on meil kõigi nende muudatuste jaoks vaja kordades enam, kui seda täna tarbitakse. Nimelt on tuule- ja päikeseenergia salvestamise protsess ise energiamahukas. Samas ei ole võimalik panna kõike toimima vaid elektri peal, vaja on ka muid kütused. Selleks muuks kütuseks ja ühtlasi lahenduseks, kuhu salvestada elektrivool, saab olema vesinik. Vesinikku saab elektrivoolu abil lagundada veest, mahutada survemahutitetesse ja vajadusel muundada kütuselementide abil taas elektrivooluks.

Vesiniku tootmiseks ja salvestamiseks vajalikud tehnilised lahendused on loodud ja täiendamisel, aga juba ka rakendamisel. Nagu me täna kasvatame põldudel taimi, mida talviti süüa, on tulevikus päike ja tuul need, millest toodetakse vesinikuvarusid, mida kasutada valguse- ja tuulevaesel ajal, et saada vajalik elekter ja soojus, transpordi jaoks kütus.

Maailmas on praeguseks toodetud umbes miljon elektriautot, hinnanguliselt kasvab nende arv aastaks 2030 60-100 miljonini. Mida rohkem elektrisõidukeid toodetakse ja ostetakse, seda enam odavneb nende hind. Elektrisõidukite käitamiseks vajalik vool saab tulla kahest kohast: akudest ja vesinikku tarbivatest kütuselementidest.

Elektriautode hulk Eestis sõltub ühest asjaolust – kui palju on loodud eelduseid nende kasutamiseks. Ehk kui suur on (taastuvelektril põhinevate) laadimispunktide hulk, kui palju on vesinikutanklaid ja lokaalseid vesiniku tootmiskohti.

Nagu kogu ülejäänud maailmas, on ka Tallinna tulevik selgelt vesiniku- ja elektrimajandus. Julgemad visionäärid unistavad, et juba aasatel 2025-2027 sõidavad Tallinnas ringi vaid elektri- või vesinikutaksod. Ühel hetkel kaovad linnapildist diisel- ja bensiinisõidukid täielikult. Täna Tallinna poolt soetatavad gaasibussid annavad linnaõhule olulist kergendust, sest väheneb kantserogeensete tahmaosakeste hulk. Need bussid sõidavad Tallinnas 6-7 aastat. Järgmise põlvkonna bussid on kindlasti juba elektrilised.

Tuleviku põllumajandus

Kliimamuutuste tõttu väheneb kahjuks ka põllumajanduse jätkusuutlikkus Eesti aladel. Sagenevad liigvesi, põud ja kesksuviseid külmad päevad ning tulevikus saame näha isegi suvist lund. Seetõttu tuleb taimekasvatus ja kogu põllumajandus ümber kolida uut tüüpi kõrgtehnolooglistesse kasvuhoonetesse, nagu seda on juba tehtud Hollandis.

Need tuleviku kasvuhooned on vertikaalsed, robothooldatud, soojapidavad ja LED-valgustatud. Värske ja tervisliku toidu pakkumise kõrval aitavad need vähendada põllumajandussektori ökoloogilist jalajälge, mis praegu tuleneb suuresti pikkadest tarneahelatest. Ei saa välistada, et puhta energia peal toimiv Tallinn saab ühtlasi üheks suurimaks toidukasvatajaks.

Just need on uue majanduse osad, mida saab Tallinnas teoks teha ka siis, kui riigis tervikuna veel taolisi plaane pole. See muutus tähendab uusi töökohti, tervemat ning puhtamat elukeskkonda. Selline on tuleviku Tallinn.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta