Päikese kogujaks sündisin ma iseenda ehk märtsilapse sõbrana. Neerutimaa päike, mis minu elu algust soendas, oli kuum ja ikka ja jälle otsisin oma teed tema all edasi.
- Marek Vahula lood
- 26. mai 2025
Kadrina kooli lõpukell teatas ühe kauni aja lõpust ja ma läksin maailma avastama. Pööripäeva paiku algas elu kaheksateistkümnes suvi.
Ja tema päike tunduski elu kõige soojem olevat. Lõpuaktusele järgnenud lõpuöö kestis päiksetõusuni välja. Ja päiksetõusu saatel läksin ma kodu poole. Ja öine päike oligi see, mis mind pilguga saatis.
Varahommikune tee oli tuttav käia. See, mis kunagi kooliteeks sai ja mis nüüd lõppema pidi. Ja tõusev hommikupäike oli see, mis valgust mulle heitis. Päiksetõusu lapseks sündisin ma tee pealt paistva Patermäe külje all. Ja tee, mis alevist mõisa poole kulges, sai ühe alguse teeks. Ja tee ning päike kohtusid ööl vastu kahekümnendat jaanikuud, aastal 1990. Selle päiksetõusu võtsin ma endaga kaasa. Sest päiksekoguja ma olin just selle tee peal, mis alevist rahutule maastikule mind vabal ajal kolama alati viis. Ja rohkem tõusvaid päikeseid ma sellel teel enam ei kohanud. Ehk aitas sellestki ühest, mis uue päeva alguse välja kuulutas.
Kadrina-Neeruti, 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
