Väike põldvutt läks suurel lagedal lendu ja tegi mind ära. Juba teist päeva olin vaid suurt kõndimise rõõmu tundud, olingi palju kõndinud ja vähe näinud.

Nüüd lendas vutt minu eest rohust ja tegi matkapäevale ette uue näo. Sellise roheka suure uudismaa ja pruuni väikese linnu moodi.

Lind, keda ma varem kohanud ei olnud ei Eestimaal ega mujal, on ise oma oleuselt pisike kanaline. Ja see väikene tegelane tegi matkapäeva suuremaks ja siis kadus rohurindesse, kuhu ta maandus. Rohkem vutti ma kohanud ei ole, ei elus ega maastikul ka mitte.

Poolamaine väike lind tõi ta lõpuks külaliseks minu hingemaadele ja mulle endale. Ja matkapäeva suurimaks üllatuseks sai ta samuti. Poest vutimune ostes ei teata nende munejast paljut ei midagi. Mina nüüd tean, sest teda ennast lähedalt näinud olen ja selle tähtsa teadmisega sai minu matkasamm pikkust ja hoogu juurde.

Poola, 1996.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks