Üks matkapäev oli algamas. Homme saab talle kõrvale sündima õde või vend ja lõikuskuu saab sellega niimoodi lõpule saadetud.

Jõudehetkel püüan kaardilt leida kohta, kus ma asun. Nõjatun seljaga vastu kuusetüve ja varajased tänased läbitud kilomeetrid voolavad justkui läbi keha. Suve kolmas kuu pole vaikne.

Selles veenavad mind mõned lauluhääled, mis käblikule, punarinnale ja lehelinnule kuuluvad. Üksik kuulaja, nagu ma olen, leian end järsku küsimuse ette seatuna: miks ikka veel suve lõpufaasis mõned linnud laulavad. Varsti peaks olema käes lindude sügisese rände aeg, kuid laululust pole sulelistest kuhugi kadunud.

Vastu kuusetüve nõjutav mees otsib enda küsimusele vastust. Tema uitavad mõtted jooksevad tagasi juba möödunud lõikuskuude juurde. Nende juurde, mida juba paarkümmend tükki läbi elatud on.

Ka varasamatel aastatel laulsid suve lõpus tuttavad laululinnud. Selle huvitav küsimus ei jäta mind maha. See jõuab koos minuga matkalt tagasi. Hakkan sellele vastust otsima ning peagi on vastus käes, mis ühest targast raamatust on leitud. Nimelt on suve lõpus paljudel rändlindudel peal juba suur ränderahutus ja see panebki linnud lauluhäält tegema just nagu kevadel.

Minu kaardile ilmub nüüd üks tähtis ristike. See, mis tähistab ööbimispaika. Ja just selle tähtsa koha peal laulsid hilissuvised linnud, kellele suur ränderahutus peale tulnud oli.

Ennast targemaks teha on inimesele loomupärane. Sama loomulik, kui meie põhjamaistele lindudele enne äralendu lauluhäält teha.

Kunda jõe ääres, august 2000.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta