Peagi jõuab kätte aasta kõrghetk, mida esivanemad on kutsunud suurteks päevadeks, suviseks päevapesaks, leedoks ning uuemal ajal jaaniks. On aasta pikimad päevad ja lühimad ööd.

Pööripäevast (21.06.) kuni leedolaupäevani (23.06.) taevaharjal pesas istuv päike täidab kõik elava erilise väega ja paneb inimesed rõõmsalt pühi pidama. Suurte päevade kõrghetk on leedolaupäeva õhtul ja öösel enne suurt päevapööret. Leedopäeval, 24. pärnakuud pöörab päike pesast välja. Päevad hakkavad taas lühemaks jääma ning veerevad talvise päevapesa poole.

Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Kes teeb koduõlut, peaks selle käima panema nädal-paar varem. Kellel on kodus piimakari, varub nädala jooksul piima ning valmistab sellest kohupiima, sõira ja võid. Leedolõke tuleb võimaluse korral valmis seada päev-paar varem ja kindlasti sinna kus tuld ennegi on tehtud.

Leedolaupäeval tehakse pühadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja nendega kiike ehtida. Maasse pistetud kaseokstest võib teha kaitsva sõõri ümber tule.

Leedotule pidamine, seal ihus ja hinges selgel rõõmsal meelel kohal olemine täidab meid tervistava väega. Vanarahvas on uskunud, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab. Sestap kogunetakse tule äärde terve perega. Varemalt on isegi kariloomadel ümber tule lastud käia.

Mida pikem maa on kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam on selle mõju. Kindlasti peab igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese.

Esivanemad on tuld kui sellist pühaks pidanud, keelanud selle ääres vanduda ja riielda, pole lubanud sinna sülitada ega sodi visata. Me peaksime hoolitsema lisaks selle eest, et tulle satuks vaid puitu ja muud taimset ollust.

Leedotulele antakse kahjaks ehk anniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Kes tahab teha seda pidulikumalt ja vägevamalt, võib kõndida enne toiduga kolm korda päripäeva ümber tule.

Ja kui end siis tule ääres soojendada, rõõmustada, laulda ning mängida, siis tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.

Paljud küsivad, et miks leedotuli ja kuhu jääb nii tuttav jaanituli?

Leedotule nimetus on siiani tuntud Muhumaal, kus säilinud muidki põliseid tavasid ja tõekspidamisi. Jaanipäev on aga pärit kirikukalendrist, kus juut Johannese (Johannes – Jaan) päev on keskajast alates määratud kustutama põlisrahvaste iidset suvepüha.

Eelolev suveharjapüha on oma ja põline, see pühitseb meie loona imet – päikesevalguse kõrgaega. Kui me tahame seda päeva tähistades väärtustada põliseid tavasid, on ilus ja väärikas kutsuda seda kodumaise nimega leedoks või leeduks.

Me peame meeleldi pühi, eriti kui need pakuvad tööst vaba päeva, kuid ei mõtle sageli pühade tähendusele. Kogunedes maausuliste esivanemate kombel leedo- või jaanitule äärde, ei osata seal olemist sageli sisustada muu kui grillimise, raadiomuusika ning halvemal juhul purjutamisega. Samas on meie ümber aasta imelisem ja rikkam aeg ning põleb püha lõke, mis ühendab meid väga paljude eelnenud ning loodetavasti ka tulevaste põlvedega.

Et olla selle erilise aja ja iseenda vääriline: mingem leedotulele ning jäägem kaineks, rõõmsaks ja erksaks.