Alates 15. aprillist on Rahvusraamatukogu fuajees võimalik vaadata fotonäitust “Meie, mustlased”. Fotode autoriks on Annika Haas, keda Eesti Ekspressis ilmunud selleteemalise fotoseeria eest autasustati “Aasta pressifoto 2013” peaauhinnaga. Näitusetekstid, mis põhinevad 2012. ja 2013. aastal läbiviidud intervjuudel, koostas etnoloog Reena Purret.

Mustlasi ehk romasid, nagu neid tänapäeval nimetatakse, on Eestis üsna vähe. Viimase rahvaloenduse andmetel on neid kõigest 456, kuigi nad ise arvavad, et neid on vähemalt kaks-kolm korda rohkem.

Põhjuseid, miks osad romad end rahvaloendusel pigem eestlaste või venelastena määratleda eelistavad, on mitmeid, aga olulisim neist on alalhoiusoov – II maailmasõja repressioonides tapeti suur osa Eesti mustlaskogukonnast ja romad on õppinud, et targem on omaette hoida ja mitte liigselt tähelepanu tõmmata.

Nüüd on ajad hoopis teised, kõik mustlaslapsed käivad koolis, mustlaslaagreid enam ei ole ja kuigi osad romad reisivad palju ja käivad tööd otsimas ka lähiriikides, võib öelda, et üldiselt on Eesti romad paikseks jäänud.

Kuigi romad õpivad ja töötavad koos teiste kohalikega, on siiski jätkuvalt tegu küllaltki eraldunud kogukonnaga. Eesti Rahva Muuseumi omakultuuride osakond on pühendunud just Eesti pisikestele rahvakildudele ning pisut salapärane mustlaskultuur tundus kõigile põneva väljakutsena – seda enam, et seda polegi Eestis pärast Paul Ariste surma eriti uuritud.

Kuna Eesti suurim romade kogukond asub Valgas, otsustasti näitus luua koostöös Valga muuseumiga, nõu ja jõuga oli abiks ka Eesti Romade Foorum Eestis.

Minu jaoks oli kõige huvitavam kindlasti intervjuude läbiviimise etapp. Põhja-Eesti romade esindaja Roman Lutt jagas meiega koonduslaagritest pääsenud romade kontakte, nii et sain väga palju teada perioodist, millest Nõukogude aja lõpus/Eesti aja alguses sündinud inimesed tihti suurt kuulnudki ei ole.

Ajaloost rääkides on rõhk eelkõige eestlaste ja juutide kannatustel, tuttavatega vesteldes on selgunud, et seda, et ka romasid taga kiusati, pole väga paljud kuulnudki – teiseks on väga suur vahe, kas sa oled tutvunud teoreetilise materjaliga ja tead statistilisi andmeid, või vestled inimesega, kes on päriselt selle kõik üle elanud ning kirjeldab seda, kuidas ta oma perest ainsana pääses.

Väga paljude romadega tutvusime me ka lihtsalt tänaval. Kui üldiselt on stereotüüp, et romad varitsevad tänaval, et leida keegi, kes laseks endal kätt lugeda või endale kaarte panna, siis seekord varitses etnoloog, et leida romasid, kes oleks valmis natuke oma elust ja kultuurist vestlema ning ideaalis end ka pildistada laskma.

See osutus tunduvalt lihtsamaks ülesandeks, kui võiks arvata. Romad küsisid, kes me oleme ja kust me tuleme, kuulasid meie jutu ära ja kutsusid meid tuppa edasi vestlema. Inimesed olid alati valmis meiega rääkima ja ka kõige vaesemas majapidamises leidus alati teed või kohvi, mida külalistele pakkuda. 

Külalislahkus on romade jaoks väga oluline ja ilma põhjuseta ei lööda kellegi nina ees ust kinni. Muide, kõik kodud, kuhu me sattusime, olid ka laitmatult puhtad. See on romade jaoks äärmiselt oluline, naine peab enda ja oma kodu eest alati hoolitsema. Vaesus pole häbiasi, aga kasimatus ei tule kõne allagi.

Kuigi tänapäeval juhtub tihti ka seda, et romad abielluvad eestlaste või venelastega, väärtustatakse oma kultuuri väga ning keelt peetakse selle esimeseks astmeks. Kogukonda abielluvad inimesed peavad ära õppima roma keele ning peetakse elementaarseks, et seda räägivad ka nende lapsed.

Ka pereema, kes oli kogukonda väljastpoolt abiellunud ning keele ja tavad ära õppinud, rõhutas, et ütleb alati oma lastele, et oma rahvuse ja oma keele üle tuleb uhke olla. Tark inimene ei häbene iial oma rahvust.

Romad peavad oma kultuuri säilitamist väga oluliseks, kuid samas mõistavad ka intergratsiooni ja avatuse tähtsust. Tahetakse, et lapsed saaksid parema tuleviku ning ollakse valmis selle nimel pingutama. 

Samal ajal tahetakse alles hoida ka oma kultuurilist eripära. Rääkisime pikalt sellest, mille üle romad uhked on, mille abil nad end määratlevad ning mida üritavad muuta. Eriti tore oli see, et nad olid lahkelt nõus laskma Annikal nende igapäevaelu pildistada. Näitus on pea kaks aastat kestnud töö tulemus ja jääb Rahvusraamatukogus avatuks kuni 20. maini. Ootame kõiki seda vaatama.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta