Täna on rahvusvaheline veepäev, mis sedakorda keskendub vee ja toiduga kindlustatuse küsimusele. Kindlasti kinnitame kõik vee kui olulise loodusressursi kaitsmise ja mõistliku kasutamise olulisust, ent küllap paljud ei tunnista esimesel hetkel vee ja toidu kättesaadavusega seotud probleemistikku. Oleme ju iga päev sellises loodusvööndis ja piirkonnas, kus toidu tootmist piirab (kui piirab) enamasti miski muu kui veenappus. Ümberringi toimuvat ja demograafilisi trende jälgides tasub siiski asja suuremas pildis vaadata.

Tänase teadmise juures elab maailmas miljard inimest tingimustes, kus mõistlik ligipääs tarbitavale joogiveele puudub. Kogu inimtarbeks võetavast veest  kasutatakse ligi 70% põllumajanduses. Arvatakse, et kasvava rahvaarvu tingimustes vajab aastaks 2025 inimkond ainuüksi toidu tootmiseks tänasest 17% rohkem vett. Samaks ajaks prognoositakse kogu veetarbe kasvu isegi kuni 40%.

See taustteadmine annab selge võimaluse spekuleerida, kas tulevikus koidab päev, mil pilgud seatakse veerikkamate piirkondade (ära)kasutamisele või mitte. Lühiajalises ja märksa realistlikumas tulevikuvaates tasub meil täna eelkõige mõelda, kas arengumaa ja arenenud maa elaniku 15-kordne veetarbe mahu erinevus annab põhjuse tunda piinlikkust või kaastunnet ja kas see teadmine võiks viia meid tõhusamate veekaitsemeetmete ning –tehnikate rakendamiseni.

Eelmisel nädalal toimunud maailma veefoorumi üheks läbivaks teemaks oli vee ja energiatootmise ning rohelise majanduskasvu seosed. Seda nimetades usun, et esimeses vaates tuleb silme ette hüdroenergia. Ideeliselt täiesti õige järeldus, seda enam, et juba praegu moodustab vee jõul toodetud elektrienergia 19% maailmas toodetud elektrienergia bilansist. Liialt vähe vaadeldakse aga asja laiemas kontekstis – ka soojuselektrijaamad ei tööta ilma veeta. On selleks siis tootmisprotsessi esimeses otsas paiknev vesi väljendatuna kui põlevmaavarade kaevandamisega kaasnev „ebavajalik kõrvalnähtus“, mis tuleb kaevandamistegevuse võimaldamiseks ära juhtida (jäätmevaldkonna analoogsõnastus võiks vist olla isegi ära visata) või tootmisprotsessi arvatav lõpuosa, kus vesi on kasutusel jahutusvedelikuna. Põhimõtteliselt võime ette manada sama tegevusahela järgmise etapi, mis väljendub energia tootmiseks kasutatud vee puhastamises, kasutades selleks omakorda elektrienergiat. Seoseid võib luua lõputult.

Arvan, et ka meie ülesanne on vaadata veeteemat laiema, kõikehaarava ja koosmõjusid tajuva pilguga. On ilmne, et veeküsimused ei koosne vaid heitvee suublasse juhtimise ja põhjavee võtmise peatükkidest ning nende edukas lahendamine eeldab rohkem kui vaid paberi väljastamist.

Kuigi järgmist aastat tunneme muuhulgas kui veealase koostöö aastat, tasub juba praegu, eriti tänasel veepäeval meil kõigil mõelda ja arvata, mida saaksime üheskoos teha selleks, et vee kaitse ja kasutamine oleks veel paremini korraldatud. Mida teha selleks, et oleksime valmis muutuva maailma pakutavateks tulevikuväljakutseteks?

Igal juhul näen, et meie võimalused on avatud – erinevalt paljudest teistest riikidest on meie veeprobleemide lahenduste saavutustõenäosus suurem ja paljudes veekeskkonda mõjutavates aspektides ei ole meil karjuvat vajadust juba toimunud protsesse tagasi pöörata. Pigem on meil võimalus hea töö ja selle aluseks oleva selge mõtlemisega asju õigel rajal hoida.

Head veepäeva!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta