Väike otserada alla Tagajärve manu ei olnud pikk ega lühike. Mina ei olnud siis veel pikk ega lühike, vaid just nii pikk, et ise piisavalt suur juba olla.
- Marek Vahula lood
- 5. jaanuar 2023
Raja kõrval tammes oli aegu ja aastaid näinud pesapakk. See vaatas näoga järve poole ja ma tahtsin tema hingeelu tundma õppida ning kuulsin esimest korda tema valmis meisterdajast, Tiit Randlast.
Tiit oli esimene inimene, kes tollal suur tundus olevat ja kelle hingeelu ma tahtsin tundma õppida. Vana metsavahi käest kuuldud mehejutt rääkis temast pisut ja pisut lugesin raamatust juurde.
Tahtsin ka ise saada nii suureks kui pakumeistriks, ehk isegi mõlemat korraga. Aastapäevad, mis ma pakust mööda vaikides käisin, möödusid ja see tegigi mind suuremaks. Vahel ronisin ta juurde ülesse ja vahel lootsin kakukodu pärisperemeest ennast näha, ikka seda kes seal endale kodu leidnud on.
Ja vahel tahtsin pakumeistrit ennast näha ja kuna mul see kunagi ei õnnestunud, siis sündiski üks uus pakumeister siia ilma, kes ise pakku valmistas ja kes seal juures vaid ennast nägi.
Tiit Randla pesapakk püsis puus kokku kakskümmend aastat. See oli vanem ja suurem kui mina ja minu esimene sõber, kes küll ei liigutanud ega rääkinud, aga vaikselt mind ootas ja vaikides jutustas oma pikka lugu.
Neeruti, 1981.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
