Üllatus kevades on mind ennast alati väärt. Seda otsivat mina, kes alati otsib ja leiab, üllatusi ma mõtlen. Sinijärve äärne pesapakk oli metsavahi pandud.
- Marek Vahula lood
- 30. november 2020
Ta vaatas männi otsast järvepeegli poole. Arvati, et seal jääkoskel või sõtkas endale kodu leidnud on. Seda läksin kontrollima mina, isehakanud linnumees.
Kui sammud märjal turbasamblavaibal seisatusid, tuli koduomanik ukseavausele ja selleks oli hoopis kodukakk. Korraks mõttepausi teinud, lendas ta ümber kodunurga oma teed.
See pesapakk püsis puus kaua aega. Mõnel aastal oli ta tühi ja mõnel aastal sõtkapere või kosklapere saladusi täis ja üks tõeline üllatus jäi vaid minu hoomata.
See kakk seal keset lehekuud ei pidanudki pesitsusplaani, sest pakk seest tühi oli. Ju siis oli see talle lihtsalt peatuspaik, kus olla ja kus rahus kevadet nautida saab.
Nii arvasin ma elu viieteistkümnendas kevades. Ja see kevad oli üldse üllatusi täis, mille kauniks kevadkrooniks oli pesapaku kakuüllatus kui säärane.
Neeruti, 1987.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
