Viimastel aastakümnetel on aga maailmas järjest teravamalt kerkinud esile tolmeldamiskriis – tolmeldavate putukate arvukus ja liigirikkus on vähenenud, mistõttu paljudele looduslikele ja kultuurtaimedele ei jätku neid enam piisavalt. Eriti drastiline näide on 2006. aastast ilmnema hakanud tarude hukkumise sündroom: mesitarud jäävad lihtsalt tühjaks, olles kahjuritest puutumata ning ka surnud mesilasi ei leidu. Tolmeldajate kao peapõhjuseks peetakse intensiivistunud põllumajandust: sellega seotud elupaikade ja toidu kadu ning suurenenud pestitsiidide kasutust.

Eesti Maaülikoolis kaitstud Eneli Viiki doktoritöös uuriti, kas laialt kasutatav ning tolmeldavatele putukatele ohutuks peetud põllumajanduslik putukamürk on seda ka tegelikult. Tulemused valmistasid pettumuse: mürk rikub putukate hingamist, vähendab nende eluiga ning mürgile lisatud tolmeldajaid peletav aine põllul ei toimi.

TOLMELDAMISKRIIS. Ligi 90% õistaimedest on putuktolmlevad. Umbes kolmandiku oma toitu saab inimene otse või kaude tänu tolmeldajatele. Kõige tõhusamad tolmeldajad on mesilaselaadsed, sh. meemesilased ja kimalased.

Mesilastele pakuvad põllumajandusmaastikul toitu rikkalikult õitsvad rapsipõllud, mis on oma ohtra ja suhkrurikka nektari väärtusliku õietolmu tõttu väga atraktiivne toidutaim. Rapsi kasvupind on viimastel kümnenditel pidevalt kasvanud, mis on loonud soodsad tingimused kahjurputukatele, kellest Eestis on suurimaks probleemiks hiilamardikad. Seetõttu on insektitsiidid muutunud rapsikasvatuse peaaegu vältimatuks osaks.

Kahjuks mõjuvad putukatõrjevahendid halvasti ka kasulikele putukatele, sh. tolmeldajatele. Selleks, et kaitsta tolmeldajaid pestitsiidide kahjulike mõjude eest, tuleb eelkõige vältida õitsvate taimede pritsimist. Teatud juhtudel on see siiski lubatud: näiteks püretroidide puhul, kuna neile on lisatud repellenti ehk putukaid eemale peletavat ainet.

PESTITSIID OSUTUS HUKATUSLIKUKS. Keemiafirmad peavad enne uue pestitsiidi turule lubamist tegema katsed selle toksilisuse kohta. Nende katsete usaldusväärsus on aga üksjagu küsitav.

Esiteks, katsed tehakse enamasti laboris või väikesemahuliste põldkatsetena mistõttu tulemused ei pruugi peegeldada tegelikku olukorda põllutingimustes.

Teiseks, enamus uurimusi viiakse läbi mudelorganismi meemesilasega, järeldused tehakse aga teistegi tähtsate tolmeldajate, näiteks kimalaste kohta. Kimalaste eluviis ja korjekäitumine on aga meemesilaste omast märksa erinev.

Kolmandaks, katsetes uuritakse vaid seda, kas mesilased hukkuvad mürgi mõjul, ent mürk võib mõjuda ka aeglasemalt, rikkudes mesilaste tervist ja vähendades niiviisi pere eluvõimet.

Doktoritöö näitas, et säärased mured on vägagi õigustatud. Uuriti rapsipõllul hiilamardikate tõrjeks kasutatavat püretroidi Fastac 50EC (toimeaine alfa-tsüpermetriin 50g/l). Kuigi sellele pestitsiidile on lisatud repellenti, näitasid katsed, et see ei toimi: meemesilased ei eristanud pritsitud ja pritsimata rapsitaimi ei avamaastikul ega ka väikesemahulises põldkatses. Fastac 50 EC repellentset toimet ei tuvastatud isegi üks ööpäev pärast pritsimist, kuigi ametlikel andmetel peaks see neid peletama kahe ööpäeva jooksul.

Kõige rohkem lähtusid meemesilased korjemaa valikul hoopis õite tihedusest. Nii koguneb neid mürgitatud põldudele isegi rohkem kui mujale – kuna insektitsiid hävitab kahjurid, on pritsitud rapsipõldudel õisi rohkem.

Uuriti ka seda, kas Fastac 50EC võib olla putukate tervisele ohtlik isegi väikestes, mittesurmavates kogustes. Katsed tehti ühe maailmas enim kasutatava loodusliku tolmeldajaliigi, karukimalasega. Leiti, et isegi kümme korda lahjem Fastac 50 EC lahus kui Eestis rapsipõldudele soovitatav pritsimisnorm, vähendas oluliselt karukimalaste eluiga.

Fastac 50 EC subletaalsed doosid muutsid oluliselt karukimalaste ainevahetuse taset ja hingamisrütme: rahulolekule omane katkendlik hingamine muutus tsükliliseks või pidevaks. Arvatakse, et katkendliku hingamise üks eesmärk on vältida hingamisel tekkivat veekadu, mis võib põhjustada putuka liigset kuivamist. Doktoritöö katsed seda siiski ei kinnitanud: insektitsiidi olulist mõju veekaole ei tuvastatud. Tervisekahju täpne mehhanism vajab niisiis veel selgitamist. Küll aga on selge see, et tolmeldajate kao ja mesitarude hukkumise sündroomi üht põhjust võib otsida just pestitsiididest.

Tolmeldajad on evolutsioonis kohastunud ära tundma erinevaid signaale ning vastavalt nendele käituma. Paraku on pestitsiidid evolutsioonilises ajaskaalas veel täiesti uus nähtus ning tolmeldajad ei suuda nendega seotud riske veel ära tunda. Pestitsiide ei tohiks kasutada profülaktikaks vaid üksnes vastavalt kahjurite hulgale põllul. Tolmeldajate kaitset  pestitsiidikahjude eest tuleks toetada ka riiklikult, sh. EL ühise põllumajanduspoliitika kaudu. Vaja on nii pestitsiidide mõjude täpsemaid uuringuid kui ka keskkonnasõbralikumaid kasvatustehnoloogiaid.

Väitekiri valmis Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonnas, juhendajateks professorid Marika Mänd ja Anne Luik.

Sarnased artiklid