Rebane kivil oli kui väikene suvemuinasjutt. See väike kolamise muinasjutt, mida otsima läksin, tahtis juba lõppeda kuni rebane teisiti asjast arvas.

Ta tõttas metsaservast lagedale ja eemal leidiski oma muinasjutu kivi. Sinna ta minust jäigi istuma ja muinasjutuke oligi pealkirja endale leidnud. Mis kolamise loos muinasjutulist peidus oli, sellest arutlesin tagasiteel olles.

Kohe vastust leidmata, võtsin lookese õhtutuppa kaasa. Varem pole ma rebast kivil veel kohanud. Et ta minu silme all kivile istuma roniks ja ometi ta seda tegi ja see oligi muinasjutt ühes kolamisloos. See kolamise lugu, mis igapäevane muidu minu elus on, vaid rebasejutt oli uus ja omamoodi, selline muinasloo moodi.

Neeruti, 2000.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks