Buss, mis sellel giidihooajal kahekümnekolmas oli, oli Mulgimaa pensionäre täis. Kakskümmendkaks eelmist olid eri paigust tulnud Eestimaa lapsi täis ja mina alati nende päeva naelaks kui sündinud.
- Marek Vahula lood
- 12. märts 2021
Palmsest Sagadisse kulgeva tee ääres, seal kus Nõiakivi lösutab, oli veel üks päevanael-noor rebane jaanikuises rohus. Rebane-rebane, vaadake lapsed, rebane, hüüdsin mikrofoni ja naer, mis pensionäridel valla paiskus, tegi mind koos rohurebasega selle päeva naelaks.
Buss, mis Tartu Kommertsgümnaasiumi lastega Pärispeale sõitis, oli kuulamise vaikust täis. Kui aasal rebast märkasin sörkimas, sai bussitäis lapsi teada, et tegu oli Eesti kõige põhjapoolseima rebasega.
Bussitäis laste naeru tegi mind kohe kõigi lemmikuks. Eesti põhjapoolseim päevanael olla, oli hea tunne. Kahe mõisa vahel päeva naelaks sündida, oli ka hea tunne. Nii kogesin head tunnet üle kolmesaja korra ja olin lõpuks ise ühe naljarebase moodi.
Lahemaa, 1995-2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
