Hinnatud muusik Villu Talsi astub Reval Folgi hooaja lõpukontserdil, 5. aprillil kell 19 Vanalinna Muusikamajas üles koos Martin Mülleriga. Reval Folk küsis Villult mõned küsimused.
Muideks, kontserdile pääseb piletiga ja need on eelmüügis soodsamad, pileteid saab hankida selle lingi kaudu siin.

Kuidas Sa sattusid pilli mängima? Kuidas Viljandisse jazzmuusikat õppima ja EMTAsse veel magistrantuuri? Kuidas Sa teadsid, et mandoliin on just Sinu pill?

Umbes 10-aastaselt tahtsin minna kitarri õppima ja juhtumisi oli just Kiviõli Muusikakooli tulnud tööle ka kitarriõpetaja, kelleks osutus äsja Viljandi Kultuurikolledži lõpetanud Jaanus Põlder, Untsakate asutajaliige ja mandoliinimängija. Tema pakkuski välja kitarri asemel mandoliini, mängis sellel ühe loo, rääkis sinna juurde toredat juttu ja nii ma hakkasingi igal reedel käima tema juures mandoliini õppimas. Sellest sai minu peamine hobi, millega kodus vabal ajal tegelesin. Kogu aeg käis üks tinistamine, mis mu vanema venna tihtipeale päris närvi ajas.

Aga vanemad olid väga toetavad ja lõpuks sai ikka sellest asja ka. Jazzmuusika tundus uus ja huvitav, rahvamuusikat oli juba mängitud kah ning enesekindla abituriendina arvasin, et „see folgivärk on mul juba selge“. Niisiis sattusingi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse jazzkitarri õppima. Kuid ega must suuremat jatsumeest saanudki, pigem ikka tegime folgibände Gjangsta, VEM trio, The Bloons, Urta Pan jne. Magistrisse läksin huvist tegeleda pärimusmuusikaga akadeemilisel tasandil, tulin ringiga pärimuse ja mandoliini juurde tagasi, olles neli aastat tõsiselt jazzkitarri õppinud.

Kes on olnud läbi elu Sinu suurimad muusikalised eeskujud ja miks?

Eks Jaanus esimese õpetajana on mu kõige suurem mõjutaja, tema suhtumine muusikasse, ka elusse ja õpetamisse. Ja ikka positiivses mõttes. Piitsa ja präänikuga võid mõjutada ainult negatiivselt. Aga tema oli tõesti inspireeriv eeskuju nii muusiku kui ka inimesena.

Kuidas on ise õpetajaks olemine muutnud Sinu arusaamu muusikast ja mida on õpetajaks olemine Sulle andnud?

Ega polegi eriti muutnud, ma tahan õpetada muusikat ikka sellepärast, et minu enda kogemus ja arusaam muusikast on niisugune, nagu ta on. Õpetaja töös on rohkem rääkimist, mulle meeldib tunnis palju muusika teemadel jahvatada ja niisugust sõnastamist ja väljendamist, selgitamist on küll üksjagu, ka eelkõige enese jaoks peab need asjad selgemaks saama.

Mida on tähendanud Sulle ja milliseid õppetükke on Sulle andnud rahvusvaheline edu bändiga Curly Strings?

See on kõik üks suur seiklus. Ehkki pean ennast paindlikuks muusikuks ja mulle meeldib erinevates projektides osaleda ning mitmete muusikutega koos mängida, on Curly Strings nagu teine pere, kellega on koos väga palju läbi elatud ja kellega on veel pikk tee ka ees. See, et meid välismaal hästi vastu võetakse, teeb ikka meele rõõmsaks ja annab enesekindlust. Muusikasse paneme ju osa iseendast teistele avalikult vaatamiseks ja kuulamiseks, seega igasugune tagasiside jääb hinge või kõrvade vahale, tahad või ei taha. Kuna meil on demokraatlik bänd, siis suurim õppetund on koostöö. Oskus enda ideid selgelt väljendada, neid kehtestada, nendest loobuda, maad anda, kompromisse teha, teisi mõista, olla täie hingega asja juures ja samas mitte liialt isiklikult võtta, vaid tervikule mõelda. Kohati päris keeruline, aga selle tõttu ka sisukas.

Millised kontserdid on Sulle eriti südamelähedased? Kus tunned ennast hästi?

Ikka need, kus publik ennast avab. Muusik laval on samaväärses rollis kuulajaga saalis – mõlemad peavad ühise toreda hetke nimel panustama, andma selleks võimaluse. Siis on alati tore õhtu, olgu see kontsertsaal Jaapanis või Urve juubel kusagil Jõgevamaal.

Mida tähendab Sulle isaks olemine ja kas see on kuidagi jõudnud muuta Sinu vaatepunkti oma muusikukarjäärile?

Võibolla on sellele veel vara vastata. Kindlasti peab oma võimeid hakkama ümber hindama ja valikuid tegema, kuna kõike lihtsalt ei jõua. Aga neid valikuid ma veel pole teinud, lükkan reaalsusega kohtumist vaikselt edasi ja unistan ikka veel, et kõigeks on aega.

Kes on Sinu jaoks Martin?

Martin on mulle hea mängukaaslane, eeskuju ja sõber, kellega on mõnus aega veeta, olgu siis pillimänguga või ilma. Martin on niisugune maa sool, kel on tugevad juured, mis ulatuvad mitmete põlvkondade taha. Ta loob kindlustunde ja teadmise, et kõik, mis oli kunagi ilus ja hea, ei ole veel sugugi kadunud.

Reval Folgi selle hooaja viimase sündmuseni Reval Folk hooaja lõpukontsert: Martin Müller ja Villu Talsi on jäänud vaid loetud päevad! Kohtume juba reedel, 5. aprillil kell 19 Vanalinna Muusikamajas! Piletid on eelmüügis soodsamad siin.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta