Riigikohus tegi 22. juunil olulise lahendi tuulegeneraatorite planeerimise teemal. Riigikohtu lahendist nähtuvalt on KOV-del õigus ja kohustus kaaluda tuulegeneraatoritele ehitusõiguse andmisel planeeringutes mürahäiringu olulisust ka juhul, kui müra jääb olemasoleva üldplaneeringu alal alla piirväärtuse. 

Asjaolud 

 

Mustjala Vallavolikogu algatas 28. aprilli 2017. a otsusega Pahapilli küla Varese sadama detailplaneeringu, mille eesmärgiks oli sadama korrastamine ja rekonstrueerimine ning sadamat teenindavale ühele 83 m kõrgusele tuulegeneraatorile ehitusõiguse määramine. Planeeringumenetluses esitatud vastuväidete tõttu otsustas vallavolikogu 2020. a oktoobris detailplaneeringut kehtestades aga jätta tuulegeneraatorile ehitusõigus andmata. 

Tuulegeneraatori ehitusõiguse osas jäeti detailplaneering kehtestamata eelkõige kohalike elanike vastuseisu tõttu - tuulik oleks asunud elamute lähdal ja põhjustanud väidetavalt mürahäiringut. Koostatud mürahinnangute kohaselt ei oleks tuuliku müra ületanud päevast sihtväärtust, kuid teatud tuule suuna ja tuule kiiruse (üle 5 m/s) korral võinuks öine müra ületada sihtväärtust lähima elamu juures. Volikogu leidis, et arvestades Pahapilli küla mereäärset asukohta, kus tuule kiirus on valdava osa ajast üle 5 m/s, tähendaks see tuulegeneraatori töö piiramist suurel osal ajast. Kui tuulegeneraator on juba püstitatud, ei saa kohalik omavalitsus olla veendunud ega tagada, et leevendavat meedet rakendatakse, samuti puudub leevendava meetme rakendamise kontrollimise võimalus. Kohalikel elanikel on keeruline tõendada müranormide rikkumist, neil puudub võimalus leevendava meetme rakendamise vajadust ja rakendamist kontrollida ning seetõttu võib edaspidi tekkida lõputu vaidlus mürataseme ning tuule suuna ja kiiruse üle. Samuti tõi volikogu põhjendusena välja, et kavandatav tuulegeneraator hakkaks paiknema olemasolevale elamule lähemal, kui koostamisel olevas üldplaneeringus lubatud 1000 m (lähimad majapidamised jäänuks 400 m kaugusele, õuealad 300 m kaugusele). 

OÜ Adepte vaidlustas Saaremaa Vallavolikogu otsuse tuulegeneraatorit puudutavas osas. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja andis õiguse kaebajale, ringkonnakohus aga otsustas teisiti ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. OÜ Adepte Group esitas selle peale kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis rahuldamata. Kokkuvõttes jäi arendaja kaebus seega rahuldamata ning detailplaneering jõusse volikogu poolt kehtestatud kujul. 

 

Riigikohtu seisukoht 

 

Vaidlus puudutas eelkõige küsimust, kas vald oli detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel õiguspäraselt juhindunud rangemast müranormatiivist - sihtväärtusest - või oleks ta pidanud järgima leebemat müranormatiivi - piirväärtust. 

Täpsemalt  puudutas vaidlus atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 56 ja § 57, mis käsitlevad välisõhus leviva müra normtasemeid ja kategooriaid. Müra piirväärtus tähistab lubatud mürataset, mille ületamine võib põhjustada keskkonnahäiringut, mil tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid. Müra sihtväärtus on suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel. Mürakategooriad määratakse vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele. 

Vaidlusaluses asjas ei olnud tegemist uue üldplaneeringuga alaga AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes, kuna neid alasid käsitas juba 2011. a kehtestatud Mustjala valla külade üldplaneering olemasolevate aladena. Seetõttu leidis Riigikohus, et nendel aladel tuli müra normtasemena kohaldada piirväärtust. 

Samas asus Riigikohus seisukohale, et kuigi antud juhul tuleb müra normtasemena kohaldada piirväärtust, ei takista see kohalikul omavalitsusel kaitsta piirkonna elanike tervist mõjusamalt, kui hädavajalik. Vaatamata sellele, et seaduse järgi on müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see Riigikohtu sõnul, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). Riigikohus märkis, et ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik. 

Riigikohus selgitas, et müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool neid alasid, kus müra sihtväärtus seaduse järgi kohaldub, tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega. Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. 

Eriarvamusele jäi selles küsimuses riigikohtunik Viive Ligi, kes ei nõustunud kolleegiumi enamuse seisukohaga, et müra sihtväärtusel on õiguslik tähendus, kuna tema hinnangul tuleb kohaldatavate müranormide määratlemisel alati lähtuda üldplaneeringust ja selles määratud juhtotstarbest.

Samuti leidis Riigikohus, et vaidlustatud otsus ei sisalda olulisi kaalutlusvigu, seletades põhjalikult lahti erinevad aspektid, mis on seotud tuulegeneraatori rajamise ehitusõiguse kehtestamisega nagu kaalutlusõigus, elanike õiguste kaitse, avalikud huvid ning üldplaneeringu erandlik muutmine. Muuhulgas võis volikogu Riigikohtu hinnangul arvestada koostamisel oleva üldplaneeringu kui olulise asjaoluga. Samuti tõi Riigikohus välja, et asjaoludest nähtuvalt kaalus volikogu kõrvaltingimuste seadmise võimalust (tuulegeneraatori töö pidurdamist teatud tuule suuna ja kiiruse korral), kuid need tingimused ei olnud volikogu hinnangul piisavad kohalike elanike õiguste kaitsmiseks, mistõttu peeti põhjendatuks tuulegeneraatori ehitusõiguse osas jätta detailplaneering kehtestamata. Samuti leidis Riigikohus, et vastustaja oli avalikke ehk taastuvenergia tootmisega seotud huvisid arvestanud, kuid pidanud neid huvisid elanikele kaasnevate riivetega võrreldes ebaproportsionaalseteks, kuna tegemist oli vaid ühe tuulikuga, mis andnuks üksnes rajatavale sadamale lisandväärtust. 

 

KÕKi hinnang

 

Tegemist on olulise lahendiga, kuivõrd toob suurema selguse, kuidas arvestada tuulegeneraatorite planeerimisel nende müraga, kui müranormide kohaldamisse laiemalt. Riigikohtu lahendist nähtuvalt on KOV-del õigus ja kohustus kaaluda tuulegeneraatoritele ehitusõiguse andmisel planeeringutes mürahäiringu olulisust ka juhul, kui müra jääb olemasoleva üldplaneeringu alal alla piirväärtuse. 

Tuleb siiski silmas pidada, et planeeringu kehtestamisel tuleb seejuures kaaluda nii mürahäiringu olulisust kohalike elanike seisukohalt kui ka selle leevendamise võimalikke meetmeid ja nende tõhusust, nagu ka avalikku huvi taastuvenergia tootmiseks. Hinnang neile küsimustele sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja võib erinevatel juhtudel olla erinev. 

Riigikohtu lahend asjas 3-20-2273

Riigikohtunik Viive Ligi eriarvamus

Lugu on pärit Keskkonnaõiguse Keskuse uudiskirjast.

Sarnased artiklid