Hiljuti toimunud ringmajanduse konverentsil jäi kõlama mõte, et keskkonnasõbralikke teenuseid arendatakse ennekõike siis, kui need on ettevõtetele äriliselt kasulikud. Keskkonnahoid on aga meie kõigi huvides, mistõttu tasub riigil põhjalikult kaaluda, milliste sammudega saaks innustada ettevõtjaid rohkem keskkonnale mõtlema.

On tõsi, et isegi kõige väiksemate sammude tegemine rohelisema planeedi heaks võib olla ettevõtete jaoks raske ja kulukas otsus. Kindlasti on nii mõnigi inimene kogenud seda, kui palju peavalu tekitab kodus või kontoris prügi sortimisele üleminek. Kujutage aga ette, kui keeruline on ringmajanduse põhimõtetega tutvumine ja nende juurutamine ühele suurele tootmisettevõttele. Ettevõtte suured elektri-, vee, kütuse-, keskkonna-, tööjõu- ja muud tegevuskulud sõltuvad ju lisaks oma protsessidele tohutul määral ka tarnijatest ja teenuseosutajatest, keda võib olla väga keeruline mõjutada.

Lindström on käinud läbi pika tee, et ringmajanduse põhimõtteid oma tootmistsüklis rakendada – rendime välja tekstiile, mis on toodetud vastutustundlikult, disainitud vastupidavaks ja on ringluses eri kasutajate käes seni, kuni need leiavad uue elu mõne teise toote toormaterjalina. Taaskasutame isegi pesuvett – näiteks kasutame tööriiete loputusvett porivaipade eelpesuks.

Selle saavutamiseks on kulunud palju aastaid ja eurosid. Seetõttu mõistan ettevõtteid, kelle jaoks mõjub väsitavalt juba mõte sellest, et kogu äriprotsessi ja tootmistsüklit tuleb hakata muutma, tarnijaid vahetama või neid survestama millegi pärast, mis nõuab esialgu küllaltki suuri investeeringuid.

Kas tarbija tahab rohelist?

Ettevõtetes, kus keskkonnateadlikkus ei ole seni olnud oluline printsiip, on töö ümberkorraldamise otsust lihtsam vastu võtta siis, kui selleks annavad tõuke tarbijate ootused. Tarbijatel on võimalus ettevõtteid oma otsustega survestada – valides tooteid ja teenuseid, mis lähtuvad keskkonnasõbralikkuse põhimõtetest. Samuti saab tarbija eelistada kvaliteetseid kaupu, mille eluiga on pikem ja mis ei vaja pidevalt väljavahetamist.

Samas on vastutustundetu näidata näpuga ainult tarbijate suunas, sest tarbijad on siiski hinnatundlikud ning teevad sageli otsuseid rahanumbri põhjal. Me ei saa ka eeldada, et igaühel oleks piisavalt teadmisi selle kohta, millised tooted ja teenused on ikkagi keskkonnale kasulikumad ja millised kahjulikumad.

Viisime hiljuti läbi uuringu, mis näitas, et inimesed küll soovivad kasutada keskkonnasäästlikke lahendusi, kuid praktikas puudub neil info selle kohta, milline on eri lahenduste mõju. Näiteks kätekuivatamisel on tänastest alternatiividest kõige keskkonnasäästlikum puuvillast kätekuivatusrull, kuid valdav osa inimesi arvas, et roheline valik on hoopis kätekuivatuspuhur.

Riik näitab eeskuju

Selles ebakindlas olukorras saab suunanäitaja ja toetaja rolli võtta riik. Seda saab teha nii regulatsioone kehtestades kui ka eeskujuliku hankija ja partnerina. Ühetaolisus ja lihtsus maksusüsteemides on kahtlemata olnud meie majanduse ülesehitamisel väga oluline väärtus, kuid võib-olla on nüüd aeg tulla mugavustsoonist välja ja leida võimalusi, kuidas maksusüsteem võiks soodustada investeerimist keskkonnasäästu ja roheliste lahenduste kasutuselevõtmisse.

Hangete tingimused on üks olulisematest raamistikest, mis võimaldavad riigil kehtestada väärtushinnanguid ning suunata teenuseosutajate tegevusi. Tundub ju loomulik, et avaliku sektori poolt hangitavad tooted ja teenused võiksid olla keskkonnasõbralikud, kuid täna on kahetsusväärselt tihti valikukriteeriumiks vaid soodne hind.

Näeme seda ka omas valdkonnas, kus näiteks tualetihoolduse teenuses valitakse hinna tõttu pahatihti soodsaim paberkäterättide kuivatuslahendus, kuigi pikas perspektiivis on see koristus- ja jäätmekäitluskulude tõttu hoopis kallim ning teeb ka keskkonnale karuteene.  

Abi teadusest

Riigi võimuses on edendada teadus- ja arendustööd ringmajanduse vallas ja luua koostööplatvorme, mis aitaksid teadlastel ja ettevõtjatel katsetada erinevaid võimalusi, kuidas materjalikulu säästa, jäätmeid vähendada ja neid uuele elule suunata. Riik saab algatada tegevusi, mis aitavad kokku tuua erinevad keskkonnasäästlikust majandamisest huvitatud osapooled, et luua omamoodi ringmajandust hoogustav ökosüsteem, kus kõigil kaasalööjatel on võimalus õppida ja oma äritegevust jätkusuutlikumaks muuta.

Näiteks meie Lindströmis oleme võtnud eesmärgiks hakata taaskasutama kõiki meie tekstiile ja tekstiilijäätmeid aastaks 2025. Juba täna saavad näiteks meie porivaipadest poksikotid, tööriietest majade isolatsioon ja koerte kaelarätid, hotellitekstiilidest puhastuslapid. Aga seda kõike ei suuda me üksi välja mõelda ja ellu viia - vajame partnereid nii teadusasutustest, kes aitaks leida innovaatilisi viise materjalide ümbertöötlemiseks, kui ka teistest ettevõtetest, kes saaksid neid materjale enda toodete valmistamiseks kasutada.

Keskkonnasõbralike teenuste juurutamisel on seega oma roll nii riigil, ettevõtetel kui tarbijatel. Iga lüli siin protsessis peaks andma oma panuse jätkusuutlikuma tuleviku poole liikumisel, kuid riigi käes on hoob, millega kõiki teisi osalisi mõjutada ja ringmajandusele kiiremat hoogu anda. Ma leian, et seda tuleks tänasest palju aktiivsemalt kasutada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta