Elurikkuse Erakonna sooviks on Eesti põllumajandus viia üle suuremale mahetoodete osakaalule. See on toidujulgeoleku ja meie tervise küsimus.

Kui suur on siis glüfosaadisisaldus meie toidus? Refereerin prof. Ülo Niinemetsa artiklit "Monsanto dokumendid IV."

Riigikontroll tegi 2008–2009 auditi „Riigi tegevus taimse toidu ohutuse tagamisel“, kus öeldakse, et toiduainetes glüfosaadisisalduse määramise võimekus puudub, kritiseeriti proovide valikut taimekaitsevahendite jääkide kindlakstegemisel ning tõdeti, et proovide hulk on ebapiisav.

Veterinaar- ja toiduameti (VTA) andmed 2016–2017 näitavad, et toidus (eristamata import- ja kodumaist toitu) on glüfosaadijääke 0,6–1% kõikidest tehtud töötlemata taimsetest ja loomsetest proovidest ja töödeldud imikutoidust (337 proovi – 2016 ja 334 proovi – 2017) analüüsidest. Analüüsiti õunu, maasikaid ja kartuleid, kus glüfosaatide kasutamine pole väga levinud. Näiteks maasikakasvatuses kasutatakse glüfosaati vaid kultuuri rajamisel.

Teraviljade puhul kasutatakse tavapõllunduses glüfosaati saagikoristuse eel mugavuskemikaalina vilja kiiremaks ja ühtlasemaks valmimiseks ja viljakuivatuskulude kokkuhoiuks. Seal on glüfosaadijääkide esinemine äärmiselt tõenäoline, kuid analüüsiti ainult üksikud proove. Nisuterasid analüüsiti 2016. a kuuel korral mahepõllumajandusest võetud proovidest, kus glüfosaate ei kasutata. Pestitsiidide jääke mahepõllunduse nisuproovidest mõistagi ei tuvastatud.

Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) viimaste uuringute kohaselt – analüüsiti 30 852 töötlemata toidu proovi, mis olid kogutud 53 riigist – leidus vähemalt üht pestitsiidijääki 44,5% tavapõllunduse proovides ja 6,5% mahepõllunduse proovides. Nisu puhul esines pestitsiidijääke 44,7%-s kogutud tavapõllunduse proovidest ja 1,5%-s mahepõllunduse proovidest. Rukki puhul olid vastavad näitajad 40,4% tavapõllunduses ja 1,2% mahepõllunduses.

Kahjuks ei saa EFSA analüüside andmete põhjal hinnata glüfosaadi osakaalu, sest uuriti kõiki kemikaale. Nende näitajate põhjal näeme aga seda, et VTA hinnang pestitsiidijääkide esinemissageduse kohta Eestis ei ole vähemalt teraviljade puhul adekvaatne. Praegu teeb riigikontroll järelauditit „Riigi tegevus toidu ohutuse tagamisel“ ja loodetavasti pakutakse lahendusi toiduproovide kogumise metodoloogia esinduslikumaks muutmiseks.

Seega, reaalselt meil Eestis pestitsiidide ja enamkasutatud herbitsiidi glüfosaadi toiduseiret ei tehta. Glüfosaati sisaldavate herbitsiidide kasutamine aga järjest kasvavab. Toiduturvalisus on väga oluline küsimus. Võib öelda, et isegi riigikaitse küsimus. Me oleme kõik huvitatud sellest, et meie toit oleks puhas. Kas see, et güfosaadid ikkagi jõuavad toiduainetesse tuli riigi ametkondade jaoks ootamatult?

Meie teravili on tänapäeval enamuses pritsitud mürkidega, mille toimeaine on glüfosaat. Tavapõllumehed kasutavad seda enne viljakoristust vilja ühtlasemaks valmimiseks ning viljakuivatuskulude kokkuhoiuks. Maheteravilja kasvatamisel on glüfosiidid keelatud. Tavaline leib ja sai ning kõik jahutooted, rapsiõli, suhkur ja palju muud, mida me eluks vajaliku toidukraamina iga päev poest ostame, sisaldab glüfosaate. Viljaterasse, eriti selle kesta ehk kliidesse, kogunenud glüfosaat ei lagune ka leiva ja saia küpsetamisel ega keetmisel ning satub meie organismi. Glüfosaate ei ole võimalik toiduainete küljest ära pesta, see koguneb taimede sisse kasvamise ajal.

Glüfosaatide jääke leitakse aedviljadest, apelsinidest ja viinamarjadest. Selleks, et vältida glüfosaate toidus on vaja näiteks konserve ja pakendatud toitu ostes veenduda, et see ei sisaldaks GMO koostisaineid.

Paljud GMO-taimed on geneetiliselt muundatud glüfosaati taluma ja sellega pritsimine ei tapa neid, küll aga hävitab umbrohud. Parim viis seda vältida on osta sertifitseeritud mahetoiduaineid, millel on märge Non-GMO. Ainult nii saame olla enam vähem kindlad, et tegu on puhta toiduainega. Puuviljades on avastatud kümneid erinevaid pestitsiide ja herbitsiide. Kui loomi toidetakse pritsitud viljaga või GMO-söödaga, võivad need jäägid püsida mitu aastat ning jõuda ka loomsete produktidena inimese toidulauale.

Glüfosaat ja selle laguproduktid on väga tavalised sojas ja maisis ning neist valmistatud toodetes. Eriti palju leidub neid glüfosaadiresistentses GMO sojas ja maisis.

Kuna glüfosaati kasutatakse väga ulatuslikult, on suurenenud ka inimeste kokkupuude selle ainega. Ohtlike ainete kogustele toidus on piirnormid kehtestatud, kuid kui seda sisaldab meie igapäevane toit, siis aja jooksul kumuleerub see suurtes kogustes meie organismi.

Kogu maailma põllumajanduspiirkondades on glüfosaat jõudnud joogi-, pinna- ja põhjavette. Glüfosaati on leitud ka pudeliveest. Glüfosaadi ja selle esmaste, ka mürgiste laguproduktide eluiga mullas, vees ja veesetetes on tootja poolt lubatust palju pikem. Mullas ladestub see mullaosakestele ja veeökosüsteemides setetesse, kust see võib uuesti ringlusesse sattuda.

Kuna me Eesti toidu puhtuse kohta andmeid ei tea, siis vaatame maailma andmeid. Näiteks võtame Ameerika.

Environmental Working Group (EWG) keskonnauuringute raport glüfosaatide kohta toidus sisaldab mitmeid sõltumatud uuringud. 2016 aastal Ameerikas toimunud liikumiste Food Democracy Now! ja The Detox Project analüüsid andsid tulemuseks glüfosaatide suuri näitajaid paljudes toitudes.

Allpool on viited uuringutulemustele, mis kajastavad glüfosaadijääkide olemasolu vees, keskkonnas, toidus, riietes, naiste hügieenitoodetes. Selline on olukord Ameerikas. Meie ei pea niikaugele jõudma. California on liigitanud glüfosaadi praeguseks vähkitekitavaks ehk “known carcinogen”, sest Ameerikas on juba aastaid suured kohtuasjad mitte-Hodginsi lümfoomi ja glüfosaadiga seoses

Oma eelmises kirjutises seletasin, kuidas glüfosaat toimib. Kordan selle üle. Roundupi toimeainet glüfosaati peetakse potentsiaalselt vähki tekitavaks, sest ta pärsib teatud soolebakterite ainevahetuses vajalikke ensüüme, mis on organismile olulised nii toidus kui keskkonnas olevate mürgiste ainete kahjutuks tegemisel. Hävinevad soolestiku head bakterid, mis toodavad eluks vajalikke aineid. Soolestiku mikroobioom on seotud immunsüsteemi ja ajukeemiaga. Kroonilise neeruhaiguse tõttu on glüfosaadi keelustanud Sri Lanka (sealgi pritsiti põllul suhkruroogu enne koristamist kuivatamise eesmärgil glüfosaadiga ja põllutöölised hakkasid massiliselt surema neerupuudulikkusesse), El Salvador ning veel 11 riiki.

Arvasin, et see on kõik ja seetõttu saigi Monsanto väita, et glüfosaat on inimesele kahjutu, sest hävitab ju ainult baktereid. Kuid on veel… Kogu see glüfosaadi teema on väga suur ja lai ning keeruline. Ka teadlased on piltlikult öeldes katsunud elevanti pimedas toas. Suur kunst on need arvukad teaduslikud uurimused tervikuks koondada ja suurt pilti näha. Keegi on seda teinud.

Siin on toitumisnõustaja Liis Orava alarmeeriv kommentaar: „Monsanto enda teadlaste teadusuuringud on näidanud, et glüfosaat ei välju kehast täielikult, mistõttu on põhjus eeldada, et glütsiiniga sarnane glüfosaat inkorporeeritakse valkudesse, kus see tekitab olenevalt asukohast vähemal või rohkemal määral probleeme. On näiteks. teada, et müosiini (peamisse lihasvalku) inkorporeeritult pärsib see müosiini võimekust kontrakteeruda, mis omakorda põhjustab probleeme organite talitlusega. Meenutuseks, valgud koosnevad erinevatest aminohapetest ja nendest koosneb ka meie DNA, glütsiin on üks aminohapetest. Tänapäeval on glüfosaat juba nii uriinis kui rinnapiimas. Eestis pole seda mõõdetud, aga USA-s küll. Stephanie Seneff rääkis juba aastaid tagasi, millised väärarengud võivad kaasneda glüfosaadi tarvitajate kolmandale generatsioonile, ehk siis tarvitajate lastelastele. Kolmas generatsioon ongi sündinud“.

Me peame väga tänulikud olema oma Eesti tedlastele, kes väsimatult on üritanud asjade käiku sekkuda ja pidevalt hoiatusi andnud. Siinkohal kutsun ma üles kõiki teadlasi hindama Stephanie Seneffi teooria tõele vastavust. Loodame, et see teooria on vale. Ometi annab see loogilise seletuse meie tänapäeva enamlevinumate tsivilisatsioonihaiguste kasvavale sagedusele, mis korreleerub nii täpselt Roundupi toimeaine glüfosaadi kasutusnumbritega. Vaadake graafikuid ja mõelge kaasa!

Võimaliku ohu hindamisel kutsun üles sõnumitoojaid mitte ründama ja kasutan prof. Ülo Niinemetsa mõtet, et ohu ilmnemisel on õigem hakata probleemiga tegelema kohe kui oht on teadvustatud, mitte jääda ootama aeganõudva teadusliku tõe väljaselgitamist ja laiapõhjalise konsensuse saavutamist.

Eesti ametkonnad ei usaldanud oma teadlasi, vaid Euroopa vastavaid ametkondi (Euroopa Komisjon ja Euroopa Toiduohutusamet). Ei ole kujundatud välja Eesti oma arvamust. Arusaadav, läbitöötatavad materjalid olid väga mahukad ja ametkondades puudus nende materjalide kriitiliseks hindamiseks ja läbitöötamiseks kompetents. Palju tööd, käsuliinipidi ülesanded ja riikliku poliitika surve. Kuid nagu ütleb Ülo Niinemets:

“…ei õigusta see mugavustsoonis olemist ja oma arvamuse puudumist. Teadlaste abiga on võimalik luua uuringutes kord ning teha vahet sõltumatutel ja korporatiivsetel teadustulemustel. Erinevalt riiklikest institutsioonidest peegeldasid Eesti teadlaste arvamused adekvaatselt probleemi olemust, kuid teadlasi ei kuulatud“.

Meie riiklik arvamus on senimaani olnud, et põllumajandusel ei ole põllumürkide asemel alternatiivi. Meie põllumehed jäävad võrreldes teiste maade põllumeestega ebavõrdsesse seisu. Raha jääb saamata?! Aga kui selline majandamine käib meie eluslooduse ja laste tuleviku arvelt? Kallid põllumehed ja -naised! Mul on suur palve. Mõelge ikka enne. Ma ennustan, et tulevikus saab mürgivaba põllumaa olema väga suures hinnas. Ja ilma mürkideta toodetud toit võib eesti põllumehed hoopis paremasse majanduslikku seisu aidata kui nad eales arvata oskaksid. Tuleb lihtsalt osata mõned aastad ettepoole vaadata. Lõppude lõpuks tegeleti ju viljakasvatusega ka enne suure mürgitamise ajastut.

Kallis rahvas! Üksikisiku mõtlemise tasandilt hakkavad suured muutused pihta. Lepime kokku, et sel aastal seda RoundUp`i kräppi enam ei kasuta. Vaadake oma aiatarvikud üle, kes te kodus omale aias head-paremat kasvatate ja tehke inventuur. Kui leiate pudelikese, seda “imevahendit”, viige see mürgiste ainete kogumiskohta, kus on selle koht.

2017. aasta detsembris otsustas Euroopa Komisjon lubada ametlikult kasutada glüfosaadi järgneval viiel aastal. Ehk kui Eestis muutusi läbi viia ei õnnestu, siis kasutatakse tõenäoliselt glüfosaati niikaua, kuni Euroopa ametlik luba läbi saab – 2022 aasta detsembrini. Prof. Ülo Niinemets soovitab alustuseks keelustada glüfosaadi kasutamise mugavuskemikaalina vilja valmimise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks ning mõne aja pärast täielikult. Niinemets usub, et vähemalt ELis ongi glüfosaadi kasutamise lõpp õige pea käes ja selleks tuleks hakata juba praegu valmistuma: „Ma kaldun arvama, et glüfosaadi kasutusluba ei ole ELis enam võimalik pikendada, kuna negatiivne meelsus on nii suur”.

Ja lõpetuseks! Mina olen Elurikkuse Erakonna liige, sest see erakond on võtnud oma programmiliseks eesmärgiks teha Eesti ökoriigiks.

Elurikkuse Erakond ei tee poliitilisi tühje sõnu, vaid soovib säilitada loodust ja liigirikkust ka meie järeltulijatele. Jätame Eesti puhtaks ja naturaalseks pärliks! Hoiame oma maa ja kaevud ning toidu puhtana! Saavutades Riigikogus tugeva jõuõla, on meil võimalik see ökoriigi idee teoks teha.

Toimetas keskkonnabioloog, merebioloogia vanemteadur Helen Orav-Kotta

Artiklit võib jagada, lisades  viite aadressiga www.elurikkuseerakond.ee

Lisainfot glüfosaatide esinemise kohta

Sarnased artiklid