Venemaa agressioon Ukrainas muutis olukorda energia valdkonnas tuntavalt ning sunnib esimeses Rohetiigri energia teekaardis võetud eesmärke senisest kiiremas tempos ellu viima. Uuenduse läbinud teekaart toob välja ettevõtjate poolse valmisoleku ning ettepanekud riigile, et üleminek süsinikuneutraalsele energiatootmisele oleks võimalikult kiire. 

Rohetiigri energia teekaart.

Kui riigi erinevad energiateemalised arengukavad on koostatud ülevalt alla põhimõttel, siis Rohetiigri energia teekaart on ettevõtjate poolne kokkulepe, kuidas energiatootmine süsinikuneutraalseks muuta.  

„Kui tavaliselt küsitakse, mida riik saab minu jaoks teha, siis Rohetiigri teekaart väljendab seda, mida ettevõtjad saavad riigi jaoks teha,“ rääkis Rohetiigri nõukogu esimees Andres Veske. „Rohetiigri liikmete üks eesmärke on aidata riigil rohepööret ellu viia, mitte oodata riigi poolseid käske ja keelde.“ 

Ka teekaardis nimetatud tegevused on suures ulatuses kaetavad erarahaga. „Ootus riigile seisneb peamiselt regulatsioonide lihtsustamises, kiirendamises ja piirangute eemaldamises või paindlikumaks muutmises, et taastuvenergia projektid jõuaksid kiiremas tempos turule,“ lisas Veske.

Energia teekaardi eesmärk on lihtne: katta aastaks 2030 enamik siseriiklikust soojuse ja elektri vajadusest Eestis toodetud taastuvenergiast. Nii eelmises kui ka uuendatud teekaardis õnnestus transpordikütuste katmine taastuvatest allikatest alles aastaks 2040. 

Teekaart aitab Eesti riigil jõuda naaberriikidega võrdväärsesse konkurentsi, kus taastuvenergia projektide kiirendamiseks on tehtud vajalikke regulatiivseid muudatusi.

„Lihtsustatult öeldes, kui me ei kiirusta, siis varsti ei mahu Eesti tuule- ja päiksepargid enam meie avatud taastuvenergia turule ära ja me sõltume naaberriikide toodetud elektrist ehk me hakkame importima elektrit sisse ja raha läheb riigist välja,“ rääkis Veske. „Tuulepargi projekti arendamine koos loamenetlusega ei tohiks kesta rohkem kui 1–2 aastat,“ lisas Veske. 

Üks kesksemaid soovitusi, mida teekaart otsustajatele veel annab, on panustamine energiasäästu. „Riik peab toetama energia säästmist ja taastuvenergia tootmist, mitte energia tarbimist. Teekaardis on selgelt öeldud, et igasugune elektri tarbimisele peale maksmine ja ühtlustamine pärsib kolme asja: säästu, salvestust ja tarbimise juhtimist. Kuna universaalteenus on suhteliselt kõrge hinnaga, siis see õnneks ikkagi soosib energiasäästu,“ lisas Veske. 

Veske sõnul tuleks riigil toetada eraisikute ja ettevõtete hoonete energiatõhusamaks muutmist. „Riik on renoveerimisprogrammiga päris kaua tegelenud, mehhanism töötab aga maht on lihtsalt väike ja areng vaevaline. Seda tuleks tõhustada,“ rääkis Veske.

 

Teekaardi kesksed sõnumid:

 

Me vaesume Eesti riigina kiiresti, kui me oma elukorraldust ja suhtumist loodusesse ei muuda. Meil on igal aastal vähem seda, mis on meie enda eksistentsiks vajalik ja tähtis – vähem metsa, õhku, vett, loomi, kalu, putukaid, isetaastuvaid looduskooslusi ja muud. See vaesumisprotsess toimub järjest kiirenevas tempos ja see on palju olulisem probleem kui majanduskasvu või rahalise jõukuse kahanemine. Sest see mõjutab kõigi inimeste heaolu ja elukvaliteeti, mida on rahas raske otseselt mõõta – tervist, vaimset, emotsionaalset ja füüsilist rahulolu ning õnnetunnet.

Kui järgida Rohetiigri energia teekaardi soovitusi, on aastaks 2030 võimalik katta enamik Eesti soojuse ja elektritarbimisest taastuvate allikatega.

Tarbimisele peale maksmine on keskkonna mõistes vales suunas liikumine. Sestap tuleb energiahüvitise maksmisele seada kindel ajapiir, maksta hüvitist ainult neile, kelle puhul see tõesti on hädavajalik ning siduda hüvitise maksmine kohustusega investeerida energiatõhususse. Reguleeritud ja fikseeritud elektrihinda kasutada vaid lühiajalise meetmena.
Oluline on jätkata riiklike renoveerimistoetustega ja neid suurendada, seejuures tuleb elamute ja kortermajade puhul toetada lisaks renoveerimispakettidele ka üksikuid energiasäästumeetmeid.
 

Taustaks Rohetiigri aasta tagasi ilmunud energia teekaart.

Sarnased artiklid