21. sajandi algul seisab meie ees hirmutav probleemide kogum: ülemaailmne finantskriis oma majanduslike kui ka sotsiaalsete tagajärgedega, kahanev energiavaru, vähenev bioloogiline mitmekesisus ning kliimamuutus, mis mõjutab toiduga kindlustatust ja terviseriske. Ainult säästva arengu põhimõtete järgi elades saame võimaldada tulevastele põlvedele vähemalt samaväärset elukvaliteeti, kui on meil.

Säästva arengu põhimõtete kohaselt tagatakse inimkonna arenguvajadused nii, et planeedi Maa ökotasakaal püsib, inimtegevus ei kahanda eluks hädavajalikke ressursse, puhast õhku ja vett – need säilivad ka tulevastele põlvedele ja ökosüsteemid ei ole häiritud. Kõik see nõuab märkimisväärset ressursikasutuse vähendamist ning olemasolevate ressursside  jagamist.

Säästev areng on selline arengutee, mis tagab tootmise ja tööhõive nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele, samuti kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse. Globaalne säästev areng aga eeldab säästvat tegutsemist ka kohalikul tasandil. Nende põhimõtete viimisel iga üksiku inimeseni on haridussüsteemil väga vastutusrikas roll.

Õpime probleeme nägema ja lahendama

Haridussüsteemilt oodatakse selliste teadmiste andmist ning oskuste ja hoiakute kujundamist, mida inimene elus valikuid tehes vajab. Haridussüsteem edendab väärtusi, põhimõtteid ja tavasid, mis aitavad inimestel probleemidega hakkama saada. Seetõttu mõjutab säästva arengu nõuete järgimine haridust tervikuna ega piirne vaid sellealaste teadmiste lisamisega õppekavva.

Kogu haridussüsteem peab kaasa aitama selliste pädevuste omandamisele, mille aluseks on kriitiline mõtlemine, oskus probleeme lahendada, loomingulisus, algatus- ja otsustusvõime.

Keskkonnateadlikkus on tihedas seoses sotsiaalse ja kodanikuaktiivsusega. Säästva arengu põhimõtteid rakendav ühiskond eeldab vastutusvõimelisi ühiskonnaliikmeid. Seega eeldab säästvat arengut toetav haridus muutusi kooli ja õpetaja rollis.

Õpime kogemuse ja tegevuse kaudu

Säästev areng peaks olema läbiv teema kogu koolitöös: ainekavade, kooli mikrokliima, juhtimise ja majandamise kaudu.

Haridusasutus ise on säästva arengu põhimõtete esmane praktikabaas. Keskkonnahoiu põhimõtete kõrval on sama oluline sotsiaalne sidusus kooliperes, oskuslik konfliktide lahendamine, kooli kaasav juhtimine, koolielu ühine kujundamine jms.

Kõik õpilased ja üliõpilased peaksid olema teadlikud säästva arenguga vastuolus olevate otsuste tagajärgedest. Haridusasutus tervikuna ning ka lapsevanemad peavad järgima säästva arengu põhimõtteid.

Võti on õpetajate koolituses

Keskkond ja säästev areng on juba aastaid põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas läbivaks teemaks. Reaalses õppetöös aga ei puudutada seda seni nii sageli, kui õppekava koostajad sooviksid.

Kõigi haridustasandite õpetajad seisavad säästva arengu käsitlemisel silmitsi konkreetsete väljakutsetega, seetõttu tuleb neile pakkuda asjakohast koolitust, töötada välja õppematerjale ja -vahendeid ning pakkuda võimalust kogemuste vahetamiseks nii silmast silma kui ka interneti vahendusel.

Lisaks säästva arengu alaste teadmiste edasiandmisele omavad määravat tähtsust õpetaja isiklik eeskuju – eelkõige hoiakute ning töö- ja suhtlemisoskuste näol. Programm „Keskkonnahariduse arendamine” püüab siin appi tulla.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta