“Trahhh” – kukub üks süda tervisekeskuse kivipõrandale kildudeks. “Õnneks siiski mitte vaktsiiniampull,” on esimene kergendusttoov mõte.

Aga vaid hetkeks. Kildudeks purunenud süda on õel, kes on kaheksatunnise tööpäeva viimased neli tundi ja kaks ületundi pühendanud koroonavaktsiinisaajate nimekirjas olevate inimeste läbihelistamisele. Käes on kolmas prioriteet – vanusegrupp alates 50, kellele saab pakkuda Astra Zeneca vaktsiini.

Õde, kes pole oma õpingute ajal saanud ühtegi tundi turundusõpet ega müügikoolitust, räägib vaktsiini kasust Äripäeva koolitusemüüjatele silmi ette tegeval tasemel. Selgitab rahulikult, et Eesti riik on talle broneerinud vaktsiinidoosi, tema terviseandmetes ei ole sellele vastunäidustust ja pakub talle aega süsti saamiseks.

Teisel pool toru pahandab tõre meeshääl riigikorra ja ministrite saamatuse üle. Leplik õde selgitab veelkord meie häid kavatsusi, tõredus teiselpool toru ei vähene. Kümme minutit kuulab õde nagu Vox Populi saates viimaks liinile saanud maailmakibeduses elavat raadiokuulajat, saamata sõna vahele öelda. Veerand tunni pärast on selge, et tulijat sellest mehest ei ole – vaktsiin on vale või riigikord, on raske aru saada. Neljandik töötunnist läinud!

Järgmine kõne satub veendunud vaktsiinivastasele. See tõde ei selgu esimestel minutitel vaid nagu truu müügimees selgitab õde talle kõigepealt olemasoleva vaktsiini toimemehhanismi ja kõrvaltoimeid, vaktsiinivastane laseb selle endale kõik ära rääkida ja peale kümneminutilist vestlust avaldab oma veendumuse.

Ülejärgmine kõne saaja ei taha ennast tunda katsejänesena vaid eelistab jääda äraootavale seisukohale, küll aga lubab ta endale mõne aja pärast uuesti helistada. Neljas on nõus! Hurraa! Üks aeg sajast on kirjas. Viies ei saa töölt ära. Kuuendal pole transporti.

Enne seitsmendat kõne teeb õde korraks – lisaks kahele õele, kes püsivalt telefonile vastavad -   liini lahti väljasttulevatele kõnedele ja esimene sissehelistaja pahandab, et perearstikeskust üldse telefoni teel kätte ei saa: “Miks te oma töökorraldust ei muuda ja rohkem inimesi telefonile vastama ei pane, ma mitmes päev järjest helistan, teid on võimatu kätte saada!”

Kõnelogi näitab, et inimene on helistanud eile ühe korra olles kõnejärjekorras 40 sekundit. Õde vabandab rahulikul häälel: “ Meil on praegu kõnesid tõesti palju, mul on kahju, et pidite ootama”. Enne helistaja tegeliku mure lahendamiseni jõudmist läheb veel väärtuslik minut kuulamaks hukkamõistu ootejärjekorra kohta.

Seitsmes naine tuleb vaktsineerima, küll tahab väga aegu valida, sest hommikupoole ta ei saa. Õde valib sobiva aja ja teeb rõõmsa märke registratuurifaili – olemas! Kaheksas ja üheksas kordavad segatul versioonil süsteemivihkajat ja katsejäneseks olijat. Kümnes rõõmustab, et talle perearstikeskusest helistati ja tahab rääkida oma vereproovisoovist.

Õde suleb vaikselt  registreerimisfaili ja hakkab inimese varasemaid vereproove üle vaatama. Järgmine kõne on konkreetne ja  väga rõõmustav -  mees on tänulik, et talle helistati ja vaktsiini pakutakse, tuleb esimesel pakutud ajal!

Õe hääl muutub helisevaks ja järgmine kõneleja kuuleb ta naeratust läbi telefonitoru. Ka kaheksateistkümnes soovib õele jõudu ja vastupidavust. Nagu ka kahekümne kuues, kolmekümneneljas: “Pidage vastu ja olge terved”. Neljakümnes on oodanud oma vaktsiini väga ammu: “Ma juba ammu avaldasin soovi, et ma tahan, miks ma alles nüüd saan? Miks te ei või oma vaktsineerimist paremini ja kiiremini korraldada?”

Kümnetunnise tööpäeva jooksul on õde võtnud 4 tundi veresid, kaks tundi helistanud vereproovide vastuseid ja neli tundi kutsunud inimesi koroonavaktsiinile, viimaste kõnede ajal küll hääl nii tuhm, aga siiski nii rahulik ja julgustav.  Aa, muidugi, ta vahepeal sõi ju ka 15 minutit!

Järgmine süda tervisekeskuse kivipõrandal on minu oma – trahh! Vähemalt mitte väärtuslik vaktsiiniampull...

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta