Nüüdseks oleme juba kaks nädalat järjepanu liikunud Tallinna lähistel: pilk sai peale heidetud Aegna ja Prangli saartele. Viimasena mainitul, rikkaliku külakultuuri ja nägusate liivarandadega Pranglil looduspilte tehes, tabasid Saarehullu muhedad kokkupuuted kesvamärjukesest lugupidavate soomlaste ja seltsivate külakiisudega, millele lisandusid elamused hilisõhtuselt fotoretkelt. Vastukaaluks humalahõngulistele meenutustele teeme sel korral hoopis suure hüppe lõuna poole ning asume avastama Pühajärve saarte kaunist loodust.

Pühajärve lõunakaldale (pildil all) jäävad Innussaar (vasakul) ja Lepassaar (paremal). Järve keskosas asub Kloostrisaar ning põhjakaldal (pildil ülal) Sõsarsaared. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.
Pühajärve lõunakaldale (pildil all) jäävad Innussaar (vasakul) ja Lepassaar (paremal). Järve keskosas asub Kloostrisaar ning põhjakaldal (pildil ülal) Sõsarsaared. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.

Kui satud Pühajärve kaldale, juhtugu see siis suvel või talvel, ei teki pähe küsimust, miks järv sellist aupaklikku nime kannab. Peaaegu 3 ruutkilomeetrine järv on kahtlemata üks Eesti kauneimaid ning igati pühalik. Lisaks rikkalikule looduslikule ilule on Pühajärve õnnistatud ka saarerohkusega. Siin asuvad Innussaar, Lepassaar, Kloostrisaar ja Sõsarsaared – üks paeluvam kui teine. Kasutades ära tänavuse märtsikuu krõbedalt pakaseliste päevadega kaasnenud häid jääolusid, võttis Saarehull ette jalgsimatka üle jää kõigile eelpool nimetatud saartele. Pühajärve lõunakalda ligidal bussi pealt maha ja talvise keskhommiku kargesse õhku astudes terendas silmapiiril esimene sihtmärk: Innussaar.

Õhk on Pühajärve ümbruses väga puhas! Seda tõendab ka puu küljest maha langenud kopsusamblik.
Õhk on Pühajärve ümbruses väga puhas! Seda tõendab ka puu küljest maha langenud kopsusamblik.

Innussaart olevat osade infoallikate järgi kutsutud ka Suur-Lepassaareks. Kaardi pealt vaadates on aga Innussaar siiski väiksem kui tema naabersaar Lepassaar, mistõttu kahtlustan siin pisikest segadust nimedega. Tol päikeselisel külastuspäeval kattis Pühajärve jääd mõne-sentimeetrine lumekiht ning kuldsed päikesekiired panid lume helkima ja sillerdama. Siin-seal jääaugu kõrval kannatlikult istuvaid kalamehi silmates sai tasahilju Innussaarele liginetud. Iga sammuga lähemale jõudes kaikus kõrvu heledahäälne linnuhüüd, mille autorit ei osanud ma ornitoloogiliste teadmiste poolest võhiku kategooriasse langeva inimesena esiti sugugi nimetada. Saarel puude tüvede ja latvade seiramine tõi aga selguse majja: hüüdjaks oli hallpea-rähn (kuula siit). See rohekashalli sulerüüga rähniline jätab vaatlejale igati kuningliku mulje ning maalib pildi Pühajärvest kui ürglooduse kantsist. Hallpea-rähn on Eestis III kaitsekategooria liik ning elab meelsasti lodusanglepikutes ja lammimetsades.

Rähnid pole surnud puule armu andnud.
Rähnid pole surnud puule armu andnud.

Lodu ja sanglepad käivad kokku nagu sukk ja saabas ehk metsa- ja loodusesõbra Leili Mihkelsoni sõnu kasutades: “Lodu on sanglepa kodu.”. Maakeeli lahtiseletatult on lodusanglepik liigniiske ja mätlik metsasalu, kus kasvavad lehtpuud nimega sanglepad. Ja just sellise puistu leiamegi nii Innussaarelt kui ka sealsamas kõrval asuvalt Lepassaarelt. Mõlemal saarel leidus mitmeid “rähnihotelle” ehk rähnide poolt sõelapõhja sarnaselt auklikuks puuritud surnud puid. Nii lamapuit kui ka surnud, aga seisvad puud, on metsa elurikkuse tagajad, sest neil elutseb arvukalt putukaid. Sellest tuleneb ka rähnide kõrgendatud huvi taoliste puude vastu. Surnud puude välimus on omamoodi köitev, kuid ülemaks on siiski elujõuliste sangleppade ilu. Jämedad sanglepad meenutavad kohati tammepuid, millest tuleneb ka rahvapärane nimetus seatamm. Muust taimestikust saab mainida, et nii Innussaarel kui Lepassaarel piilusid lume alt mustika- ja pohlavarred ning lopsakas ja karvane sammal metsakäharik.

Väike looduse vingerpuss
Väike looduse vingerpuss

Lepassaarel luuslanki lüües kohtasin igapäevasemaid linde. Miskipärast olid rasvatihased äärmiselt nördinud, et julgesin nende kodusaarele jalga tõsta ning minuga pahandati valjuhäälselt (kuula ärevushäälitsust siin). Puudeokstel sagivaid kollasekõhulisi vihaseid tihaseid lähemalt silmitsedes määrasin nad oma teadmiste kohaselt isaseks. Nimelt on kõhul jooksev must triip emastel rasvatihastel peenem ja isastel jämedam. Lepassaarel nähtud isendid paigutasin ma oma peas kategooriasse “eriti isased” ehk alfaisased, sest nende kõhutriibud olid tõepoolest lausa ülemäära “rasvased”. Nõndaviisi mõtteid mõlgutades meenus tarkusetera Tuul Sepa artiklist “Maailm linnu silmade läbi” (Eesti Loodus 6-7, 2013). Linnud näevad rohkem värve kui inimesed; sealhulgas tajuvad näiteks värvulised ka ultravioletseid toone. Kui meile paistab isase sinitihase pealagi sinine mis sinine, siis need samad linnukesed ise märkavad seal ka ultravioletset tooni. Ja mida rohkem ultravioletti, seda uhkem isane. Kui teaduskatsete käigus isaste sinitihaste peanupp päikesekaitsekreemiga kokku mökerdati, kadus koos ultravioletiga ka emaste huvi vastava isendi kui potentsiaalse kavaleri vastu. Loodus pakub lõputult põnevaid avastusi!

Lepassaar on valdavalt lodusanglepikuga kaetud
Lepassaar on valdavalt lodusanglepikuga kaetud

Pärast kahe eelpool mainitud lõunakalda ligidal asuva saare külastamist ootas ees järve keskosas paiknev Kloostrisaar – tuntud ka kui Kuuse-, Sõõrik- või Ööriksaar (Ahto Kaasik “Pühapaikade teejuht”). Järskude kallastega ümmargune saar meenutab tõepoolest sõõrikut ning siin kasvab lisaks võimsatele tammedele ka palju kuuski. Toponüüm Kloostrisaar tuleneb aga rahvapärimusest, mille kohaselt on saarel minevikus asunud klooster. Arheoloogiliste kaevamiste käigus ei ole avastatud vettpidavaid tõendeid, mis rahvapärimust kinnitaks. Küll aga on siit leitud jälgi kiviaja asulakohast (Tutulus, Eesti Arheoloogia Aastakiri 2013).

Kuigi metskitsi kohata ei õnnestunud, oli nende jälgi siiski kõikjal näha
Kuigi metskitsi kohata ei õnnestunud, oli nende jälgi siiski kõikjal näha

Olgu siis selle kloostriga lood, kuidas on, aga tõelise pühapaiga teevad Kloostrisaarest siiski siinsed võimsad hiietammed. Üllatuslikul kombel on väga paljudes neist sees õõnsus – justkui Karupoeg Puhhi sõbra Jänese kodu. Lisaks inimkülalistele on saar nähtavasti palavalt armastatud ka metskitsede poolt, kelle värskeid jälgi oli lumi tihedalt täis pikitud. Mõne puu jalamil sai aimu nende nõtkete loomade puhkehetkedest lesimislaikude näol. Jämedaid tammesid ümbritsevate kuuskede okstel rippus arvukalt narmassamblikke, mida sai nalja pärast korduvalt ülahuule kohale hallikarvalisteks vuntsideks sobitatud. Narmassamblikega on väga sarnased habesamblikud, aga vahet teha on tegelikult lihtne: habesamblikku harusid katki tõmmates tuleb välja nende sees olev iseloomulik valge niit. Narmassamblikel selliseid niite ei ole.

Mitmete Pühajärve saarte põliste tammede tüvedes leidub tohutuid õõnsusi
Mitmete Pühajärve saarte põliste tammede tüvedes leidub tohutuid õõnsusi

Viimasena ootasid Saarehullu ees põhjakalda ligidal paiknevad Sõsarsaared, mis nimest hoolimata on tegelikult ikkagi üks terviklik saar: kaht kõrgemat saareosa ühendab keskel madal lodu. Siin jäid silma arvukad lindude pesakastid ning paljudel puudel elutsev oranži triibuga seen kännupess. Sarnaselt Kloostrisaarele asuvad ka Sõsarsaartel võimsad tammed ning siin-seal leidus märke kobraste tegutsemisest. Tõsi, maast välja turritavad teravatipuliseks järatud puutüükad oli siiski jõudnud juba surnud puitu lagundavate seentega kattuda, mistõttu hiljaaegu piiber siin ilmselt tegutsenud pole. Nii nagu kõik teised Pühajärve saared, on ka Sõsarsaared paiguti väga järskude kallastega, mis lisab neile rohkesti maalilisust juurde. 1926. aastal Pühajärve saari külastanud ajakirjanik on kirjeldanud, kuidas tollal olid väga paljude puude tüved külastajate nimesid täis kraabitud (Sakala nr. 101, 24. aug. 1926. a.). Tänu jumalale ma sellist lollust siin tänapäeval ei kohanud.

Kloostrisaarel ripub puuokstel arvukalt narmassamblikke
Kloostrisaarel ripub puuokstel arvukalt narmassamblikke

Sõsarsaared seljataga, suundusin mööda järvejääd taas maismaale ning jõudsin enne bussi saabumist veel kiirelt Sõjatamme imetlemas käia. Põsed mõnusast jalutuskäigust ja jäisest talveõhust punased, südames hea tunne ja hinges rõõmus meel, ootas ees kodutee.

Kõigil Pühajärve saartel leidub järsu kaldaga piirkondi. Pildil Sõsarsaarte kallas
Kõigil Pühajärve saartel leidub järsu kaldaga piirkondi. Pildil Sõsarsaarte kallas
Jaga: