Viimases loos tutvusime Eesti ühe kauneima järve – Pühajärve – saartega. Mööda talvist järvejääd nelja saare vahel liikudes leidsid aset toredad kohtumised lindudega ning imetleda sai võimsaid tammesid ja puude okstel rippuvaid samblikutuustakuid. Nüüd on lõpuks ometi, kahtlemata kõikide eestlaste rõõmuks, talv läbi ning kevad võtab tuure üles. Üha soojenevate kraadidega kaasnevad rändlindude naasmine maarjamaale ning kraavipervedes ja tiikides on tasapisi krooksuma hakanud konnakoorid. Kus küll võiks olla parem koht rändlindude ja konnade vaatlemiseks kui roostikurikkal väikesaarel? Haarame matkakoti selga ja võtame suuna Manilaiule.

Manilaid ehk Manija ehk Manõja on 1,87 km2 suurune ja mandrilähedane saar Edela-Eestis Liivi lahes. Eesti Kohanimeraamatu järgi on küll seda saart kirjalikes allikates mainitud juba 1560. aastal (Maune), kuid püsiasustus puudus pikalt. Manilaidu kasutati heinamaana ning seal asusid heinamaavahi ja tema pere eluhooned. Rahvaarv kasvas hüppeliselt alles 1930. aastatel, mil Eesti Vabariik ülerahvastatud Kihnu lasterikastele peredele Manijal kalurikohti jagas. Kokku olevat siia asunikena tulnud 79 inimest. Samal ajal, 1933. aastal, ehitati ka Manija tulepaak. Tänu Kihnu juurtele on manijalased nö “Kihnu tõugu”, s.t. kultuuriliselt ja murdekeeleliselt kihnlastele lähedased. Ka siin on naistel kombeks kanda rahvariideseelikut ehk körti. Moodsas ja üha muutuvas maailmas on saare rahvaarv kahanenud ning püsielanikke on praegu umbes 30 ringis. Elanikega vähenemisega on kaasnenud muutused ka kohalikes maastikes: varem karjatamise tõttu avatuna püsinud rannaniidud on mitmel pool roogu täis kasvanud.

Saarehull on Manilaiule sattunud seni kõigest kaks korda: esiteks Looduse Omnibussi retkel jaanuarikuises talvekülmas üle merejää marssides ning teiseks Eestimaa Looduse Fondi ehk ELFi kevadistel kõretalgutel. Täiesti tundmata on mulle veel suvesoe Manija, kuid küll saab ka see viga peagi parandatud. Iga aastaaeg annab saarele oma värvi ja näo ning laiu terviklikuks tundmaõppimiseks tasub kahtlemata aastaringselt avastusretkele tulla. Siia pääseb Munalaiu sadamast praamiga Kihnu Virve, postipaadiga Mann või hõljukiga. Külmadel talvedel saab jalutada või mootorsõidukiga sõita üle merejää, kuid seda kindlasti ainult juhul, kui jäätee on ametlikult avatud. Ei ole tarvis, et juhtuks veel mõni taoline traagiline õnnetus, nagu tänavu õhkõrnale jääle sõitnud kaubikuga.

Reedesel päeval talgulistega Munalaiu sadamasse saabudes ei olnud ma sugugi kindel, kas meil üleüldse õnnestub Manijale pääseda. Nimelt olid tol päeval puhumas vinged tuuled: iiliti kuni 21 m/s. Paadid ja väiksemad praamid sellise tuulega merele ei suundu. Õnneks oli aga äsja lõppenud hõljuki remont ning see hädavajalik sõiduk pakub transporti ka tormituultega. Niisiis laadisime tööriistad ja iseendid peale ning hõljuk suundus teelt kõrvale kallutavatest iilidest hoolimata karmi järjepidevusega laiu poole. Pisut külglibisemist ja jäädrift’i ning maabusimegi sadamas, kus oli ootamas meie ööbimiskoha Riida Turismitalu peremees. Olles varustuse tema autokasti tõstnud, suundusime talgulistega tipa-tapa jalgsi Riida poole. Manilaid on pikk ja kitsas saareke, mis tervelt 4,5 km pikk ja kõige rohkem 0,5 km lai. Puid on vähevõitu, mistõttu on rannikut ümbritsevatest roostikest hoolimata saare üldilme lagedapoolne. Aga ka avaruses peitub oma võlu ning taoline maastik lisab Manijale omanäolisust.

Keskosa kõrgemal seljandikul asuvad ridakülana eluhooned; muud alad on kergesti üleujutatavad. Meie jahedal jalutuskäigul Riidale võrdlesimegi enda pikkust siin-seal tee ääres olevate postidega, mis tähistavad 2005. aasta jaanuaritormiga kaasnenud uputuse veetaset. Usu või ära usu, aga nende postidega mõõtu võttes selgus, et sellise veetaseme juures oleksid peanupud merest välja ulatunud vaid pikematel meist ja sedagi kikivarvul seistes. Muidugi mõista püüdsid teel pilku ka erinevad rändlinnud, mistõttu nii mõnedki meist ei saanud hetkekski binoklit käest pandud. Riidal oli talgulisi ees ootamas õdus vastuvõtt ning hõrk õhtusöök, millega asusime koheselt viludest marupuhangutest vintsutatud keha turgutama. Lihakastme kogus suures potis oli tohutu ning tundus, et me ei jaksagi seda kõike ära süüa ning osa toitu läheb paratamatult raisku. Siiski püüdsime söömisel anda oma parima ning igaüks võttis mitu portsu. Hiljem aga selgus, et see söök oli mõeldud mitte ainult meile, vaid ka pererahvale ja nende sõpradele. Lihakastet oli õnneks veel järel, kuid riisi olime juba suutnud oma magudesse suruda, mistõttu perenaine pidi asuma uut laari keetma. Tol hetkel me ei teadnudki, kas iseenda lolluse üle naeru pugistada või häbi pärast silmad ära peita. Jäime siiski positiivseks ja otsustasime naeru kasuks.

Öö jooksul torm vaibus ning aknast välja vaadates tervitas meid ilus päikesepaisteline ilm. Silm märkas ka kohe mitmeid meite mehi binoklitega ja vaatlustorudega hommikusel õuel linde passimas. Kasinate linnuteadmiste tõttu suutsin ise laulu järgi määrata vaid kiivitajaid ja rohevinte, kuid olevat nähtud ka punarinda, linavästrikku, laululuikesid ja mitmeid partlasi ning hanelisi. Pärast hommikusööki, kus muuseas eilset häbi meenutades oma pudruportsud püüdlikult väikestena hoidsime, ootas meid ees tegus tööpäev mereäärsel krundil roogu niites. Ohustatud ja kaitsealune juttselg-kärnkonn ehk kõre ei hüppa ning liigub edasi maapinnal kõndides, mistõttu on ta nii kihnlaste kui manijalaste seas endale pälvinud hüüdnime ronikonn. Oma eripärase liikumisviisi tõttu ei suuda ta roostikust läbi turnida, mispärast talle sobivad elupaigaks vaid lagedad rannaniidud. Niisiis asusimegi kõre heaks üht rannikuäärset platsi taastama. Tööd tehti mehe moodi terve pika päeva: neli meest niitsid võsatrimmeritega väsimatult roogu maha ja naised riisusid rehadega roogu vaaludesse ehk pikkadesse ja kitsasdesse viirgudesse. Ülesanne oli väsitav ja õhtu poole oli võhm täitsa väljas.

Ometigi ei jätnud mehed jonni ja jätkasid niitmist, kuni kogu krunt oli puhas. Naljapärast sai vahepeal proovitud ka vaalusid heinapallideks kokku rullida, kuid raske roog kulutas niimoodi viimsegi jõuraasu: naerda sai sealjuures palju, kuid töö kasutegur jäi siiski väikeseks. Niidetud ja riisutud roost oli aga tarvis kuidagimoodi lahti saada, mistõttu katsetasime kõikvõimalikke põletamise variante. Muidugi on roog hea materjal katuse katteks, kuid ajapuuduse tõttu pidime selleks otstarbeks vajalike vihtade tegemisest loobuma. Niisiis asusime roogu põletama: esmalt vaalusid püüdlikult väikesteks hunnikuteks kokkuriisudes ja hiljem väsinuna juba suuremates kuhjades lõket tehes. Õhtuks oli aga jaks nii otsas, et sai lihtsalt tuimalt igale vaalule särinal tuli otsa pandud: nõnda jooksis punane kukk pikkamööda roopeenra ühest otsast teise, jättes endast maapinnale maha kitsa söestunud viiru. Kokku puhastasid neliteist inimest umbes kaheksa tunniga 1,1 hektari suuruse ala, mis on käsitöö kohta küllaltki hea tulemus.

Tööpäeva lõpus ootas meid hõrk lambapraad ja põrgukuum saun, mis loidudesse ihuliikmetesse taas uut jõudu puhusid. Nõndaks jätkus energiat veel õhtuste õudusjuttude ja teiste vahvate lugude vestmiseks, kuniks roidunult unedemaale langesime. Pärast hommikusööki algas taas lindude vaatlemine ja saarel jalutamine. Kätt sai proovida ka kohaliku kalamehe käest ostetud kohade puhastamisel. Manijal jalutades hakkab silma kohe saare kõrval asuv miniatuurne Anilaid ehk Anõlaid, mis on lindude kaitseala. Taamal aga terendab koos tuletorniga põnev Sorgu saar ning loomulikult on ka Kihnu silmapiiril. Enam-vähem Manilaiu keskossa jääb filmilavastaja ja poliitiku Mark Soosaare laeva meenutava arhitektuuriga ja ümarate akendega kodu. Härra Soosaar oli meie talguseltskonda isegi paari sõnaga Kihnu Uudistes ära maininud, mistõttu tundsime ennast muidugi kõrvust tõstetuna. Siin-seal kohtab kosklate pesakaste, sest manijalastel on püsima jäänud traditsioon nende lindude mune söögiks korjata. Lisaks linnuhuvilistele jätkub saarel avastamist ka taimeharuldustest lugupidajatele, sest siin kasvab mitmeid käpalisi. Ka oma “brändrahn” on Manijal olemas: selleks on kolme meetri kõrgune Kokkõkivi, kuid esinduslikke rahne on saarel teisigi. Loomadest võib saarel kohata peamiselt närilisi, kuid eks vahel tuleb ka rebaseid ja kährikuid üle jää. Roomajatest on aga sagedased nastikud.

Olime talguseltskonnaga parasjagu jalgsi Manija sadamasse suundumas, et umbes pooleteise tunni pärast väljuvale praamile jõuda, kui avastasime, et meie saemees Antti oli maaomanikuga teinud diili ühe lepavõpsiku maharaiumiseks. Aega olevat selleks küllalt ja ega ju üks õige Eesti töömees ei saa hetkekski jõude olla. Meie üllatuseks jõudiski Antti umbes 15 minutit enne väljumist rõõmsalt praamile ning mandrile minek võis alata. Tuleb tunnistada, et see oli küll mu elu kõige lühem praamisõit, mis vältas – ilma naljata – täpselt seitse minutit. Puhvetist kohvi ja saiakesi osta jõudsime sellegipoolest ning pärast hüvastijätte ja kallistusi Munalaiu sadamas suundus iga roju oma koju. Tartu poole suunduv minibuss tegi tagasiteel veel ühe kiire ja ohutuledega peatuse tee ääres, sest taevalaotuses tiirutas Eestisse vahel eksikülalisena sattuv puna-harksaba. Lõpetuseks soovitangi kõigil linnuhuvilistel Manijat külastama minna. Meie grupi linnuhuviliste meeste alaliselt säravad silmad ja vaimustunud näod andsid igal juhul kõigiti mõista, et saarekülastus oli ettevõtmist väärt. Vahvaid (linnu)elamusi!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta