Möödunud nädalal panime oma sportlikud võimed proovile ning läbisime raske seljakoti ja kondiväänajale omase osavusega ebatasast ja katkendlikku vana muuli, et jõuda Kõrksaarele. Seal olid meid ees ootamas mehekõrgused roomüürid ja põnev ajalugu endisaegses pioneerilaagrite toimumispaigas. Pärast Kõrksaare muulil ette tulnud katsumusi oleks nüüd aga paslik tuurid maha võtta ning teha vahelduseks üks turistilik ja sulgkerge jalutuskäik mõnele kergemini ligipääsetavale saarele. Meid on ees ootamas imearmas kahehektariline Älvi saar Lääne-Virumaal Haljala vallas.

Älvi on paik, kuhu pääseb hõlpsasti ka ühistranspordi vahendusel. Nimelt asub paari kilomeetri kaugusel Koolimäe bussipeatus. Niisiis oligi Saarehullul kui autotul ränduril Käsmus toimunud Viru Folgi väisamise kõrvalt võimalik teha mõnetunnine kõrvalpõige sellele kaunile pisisaarele. Enne, kui seame oma sammud Älvile, tasub meeles pidada, et tegemist on olulise merelindude pesitsemisalaga. Sestap on keelatud külastused vahemikus 1. aprillist 15. juulini. Suve teises pooles on aga veel küllaldaselt aega ning piisavalt soe, et näha saare kõige oivalisemat külge: erksat õitevälja ja kirkavärvilisi liblikaid.

Juhul, kui kasutate Älvini jõudmiseks ühistransporti, viib tee teid esmalt läbi kauni metsa, kus saate hulganisti sinakasmusti ja mahlakaid mustikamarju suhu pista ning mille puude taha on varjunud idülliline Natturi küla. Järgnevalt saab edasi liikuda mööda merekallast, sealjuures jälgides, et jalg teerajalt kõrvale eramaadele ei eksiks. Älvi on põhimõtteliselt mandriga kokku kasvanud: teda ühendab Natturi külaga pikk ja kitsas maariba. Selle omaduse tõttu meenutab saar järgmises lahesopis asuvat ja Saarehullu esimesest loost tuttavat Saartneeme ehk Kuradisaart Käsmu küla lähistel.

Kust on aga Älvi saar omale nime saanud? Eesti Kohanimeraamatu andmetel on sõna älv tähendus kohalikus Haljala murrakus ‘saar’. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et sõnapaari ‘Älvi saar’ puhul on tegemist nimega ‘Saare saar’. Siinkohal tulevad meelde teisedki taolised vaimuvaesed nimeüllitised või – kes teab, äkki hoopistükkis eestlastele omase eriskummalise huumorimeele väljendused – nagu näiteks Panga pank ja Kihelkonna kihelkond Saaremaal, Otsanuki ots Saarnaki laiul või Külaküla Hiiumaal.

Olgu nende nimedega, kuidas on, aga meil pole mõtet pikalt molutama jääda. Koorime aga püksisääred üles ja asume maakitsust mööda Älvi poole teele, samal ajal silmapiiril terendava saare rohelist metsatukka imetledes. Siinjuures on igati sobilik Led Zeppelin’i kultusliku laulu “Starway to heaven” viisi kaasa ümiseda, sest maariba on tõesti kui taevatrepp paradiisisaarele.

Saarehullule tundus Älvi ääretult sümpaatne just seetõttu, et meenutab oma reljeefilt ja taimkattelt isiklikku lemmikut Saartneeme, olles kui viimase noorem ja nunnum sõsarake. Männid ja sanglepad, kivine ja liivane eenduvate küngastega kallas, siin-seal rohusemad alad õistaimedega: need on peamised märksõnad, mida võiks Saartneeme väikevenna Älvi kohta tarvitada. Saar on põhiplaanilt kui lopergune number kaheksa, olles keskelt kitsas ning tõustes mõlemas tipus ümbritsevast merest märgatavalt kõrgemale.

Kagus asuv tipp on saare kõrgeim osa, koosnedes munajast, kohati järskude servadega ääristatud ja mändidega kaetud kingust, kus kahtlemata oleks sünnis paik rahulikuks omaette istumiseks ja eksistentsiaalsete mõtete mõlgutamiseks. Rannamändide krobeliste tüvede vahelt sillerdav suvepäike loob siin igati mõnusa ja hubase õhkkonna. Kingu läänerannal on mahukas ja üle pea kõrguv raudtünn, mis meenutab Uus-Nootamaa saarel olevat meremärki. Kas ka Älvil on tegu rannale jäänud meremärgiga, ei julge ma siinkohal raudkindlalt väita. Selge on aga see, et kui tahta metallkolakale kalli-kalli teha, läheb tarvis kindlasti rohkem kui viit inimest.

Kaguosa künkast saare keskosa poole liikudes kohtasin hulganisti ringilendlevaid admirale. Ei, mitte rannal luuslanki löövaid ning purjutamise tõttu taaruval kõnnakul hõljuvaid meremehi, vaid hoopiski punase-mustakirjuid liblikaid, kellel on märkimisväärselt kaunis ladinakeelne nimetus. Too oivaline liiginimi rullub pärlina üle suulae ja puudutab õrnalt keeletippu, väljudes suust hõrkude õrnroosade ja roosilõhnaliste udupahvakutena: Va-nes-sa a-ta-lan-ta.

Admirale oli kividel kümneid, kuid kaamerasilmaga ei olnud sugugi hõlbus neid püüda. Iga minu vargsi astutud samm ja lähenemiskatse päädis liblikate kiire minemalennuga mõnele kaugemal paiknevale kivile. Silmatorkavate liblikatena oli aga ka eemalt võimalik heita pilk nende musti tiibu läbivatele punakasoranžidele triipudele, mis mõjusid kui erksad traksipüksid tumedal triiksärgil. Tiivatippudesse, või siis riietusanaloogiat jätkates, särgikätistele, oli edeva kaunistusena lisatud süütuvalgeid laigukesi ning õhkõrnu sinakasvioletseid träpse, mis olid värvilt kui loojunud päikese järelkaja hämarduvas õhtutaevas. Ilu on kõikjal meie ümber ja igas pisiasjas – tuleb vaid osata silmad lahti teha ja vaadata.

Admirali kohta tasub veel kõrvalepõikena välja tuua paar huvitavat fakti. Esiteks on tegemist rändliblikatega, kelle valmikud lendavad meie maile suvisel ajal lõuna poolt. Teiseks on admiral väga ablas putukas: ta ei piirdu sugugi ainult hilissuviste õitega, vaid käib mekkimas ka lõhkiküpsenud puuvilju. Saarehull kui paadunud maiasmokk ja magusasõltlane tundis seetõttu admiralis ära mõttekaaslase ja tajus selle liigiga tugevat hingelist sidet.

Jõudes kaheksakujulise saare kitsukese ja madala keskosa juurde, hakkavad silma maapinda vaibana katvad vähenõudlikud õistaimed. Hilissuvel domineerib siin kollane värvus, näiteks hariliku käokannuse tibukollaste õite näol. Neidsamu kullakarva lilli imetlema asudes sain järsku jahmatava üllatuse osaliseks, mis mu silmad tõllaratastena punnitama pani. Kunagi varem polnud ma kohanud sedavõrd kopsakat kimalast, kui seal! Pea kahe-sentimeetrine töntsakas ja karvane kaunitar siblis oma kollase-musta-valge-triibulise trullaka kehaga käokannuse õiel ning pööras ümberringi toimuvale vähe tähelepanu.

Vaatepilt sai kiirelt nutitelefonisse talletatud ning hiljem määras tuttav putukateadlane selle pontšiku maakimalase kuningannaks. Maakimalase kui Eestis tavalise liigi tööliseid kohtab sageli, kuid kuninganna audients on juba märksa haruldasem sündmus ning seetõttu ääretut tähelepanu ja aupaklikkust vääriv stseen. Kuigi maakimalase kuninganna tundus mulle teiste kimalastega võrreldes kui Koljat tavainimeste seas, tasub siinkohal mainida, et maailma suurima kimalaseliigi, Lõuna-Ameerikas elutseva ja kahjuks väljasuremisohus oleva Bombus dahlbomii, kuninganna võib kasvada kuni 4 (loe: nelja!) cm pikkuseks. Ühtlasi on ta väga karvase üldilmega, mis koostöös suurusega jätab B. dahlbomii’st mulje kui lendavast hiirest (vaata näiteks siit).

Kimalaste puhul tasub veel kõrva taha panna, et erinevalt meemesilastest ei tule neil nõelamisel astel keha küljest lahti ning nad saavad ennast korduvalt kaitsta. Kuigi kimalasekuninganna ehk emakimalase elutsükkel on teistest kimalasepere liikmetest ehk töölistest ja leskedest pikem, elab ta ikkagi vähem kui ühe aasta ning annab järglaskonna ainsa suve jooksul. Talve elab üle vaid samal suvel sündinud uus ja noor viljastatud kuninganna, kes loob talve möödudes uue pere. Vana kimalaseemand ja kõik teised eelmise pere liikmed hukkuvad. Küllap minu nähtud maakimalase mamsel oligi nooruke kuningannahakatis, kellel tähtis pereloomine alles tuleval aastal ees ootamas.

Selleks, et kirjeldused kiirelt mööduva eluga kimalastest teid liialt nukraks ei muudaks, teeme väikese jänesehaagi miniatuursele naabersaarele, millel on soliidne nimi: Loodus. Älvi madal keskosa on just paras koht, kust hakata läbi mere Looduse poole kahlama. Saar on keskmise elutoa mõõtu ning puid siit ei leia. Küll aga on Loodusel kõrge rohi, mille vahele peituvad lindude väljaheidete poolt lubivalgeks võõbatud erinevates mõõtudes kivid.

Siit avaneb oivaline vaade Älvi saarele: märksa maalilisem kui mandrilt vaadatuna. Sestap tasub jalgade märjaks tegemine end kahtlemata ära ning soovitan kindlasti Älvi külastajatel ka Loodust väisata. Tagasi Älvile jõudes jääb veel üle vaadata loodetipp, mille küngas ei ole silmatorkav ega kagutipuga võrreldav, kuid pakub silmailu sellegipoolest. Ka siin leidub nägusaid puid ja aromaatset männilõhna.

Harald Lass on 1979. aastal siinsest maastikust vändanud amatöörfilmi, kus saab ka põgusalt saare maastikku näha (vaata siit). Põhiosa filmist koosneb kahjuks häirivatest kaadritest, kus saarekülastajad pesitsevate lindude munakurnasid häbematult uurivad ning tibusid rohukõrtega torgivad. Õnneks on vahepeal aeg palju edasi läinud ja inimeste loodusteadlikkus kasvanud, mistõttu loodan, et lindudega nii inetult käituvaid inimesi on kordades vähemaks jäänud.

Nõndaks hakkabki meie tiir siin saarel läbi saama ning tõmbame otsad kokku. Võrreldes Kõrksaare õuduste-muuli ja rooterroriga oli Älvile minek kui kerge suvine briis. Vahel võib ju elu lihtne ka olla.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta