Olles jätnud eelmisel nädalal külastatud kivise ja kadakase ning MUUtliku seltskonnaga Külalaiu seljataha, suundume nüüd Hiiumaalt Paope looduskaitsealalt hoopiski Väinamerre, kus ootab meid ees meeliköitev Kumari laid.

Ülal Tondirahu, keskel Kumari laid ja all Sipelgarahu. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.
Ülal Tondirahu, keskel Kumari laid ja all Sipelgarahu. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.

Tegemist on umbes 20 ha suuruse loodusreservaadiga, kus inimeste viibimine on keelatud: lubatud on vaid teaduslikud uurimis- ning pääste- ja järelvalvetööd. Loodusest ja keskkonnakaitsest huvitatud inimestel on võimalik suviti saarele pääseda lüües kaasa SA Eestimaa Looduse Fondi (ELF) või Pärandkoosluste Kaitse Ühingu (PKÜ) talgutel. Nende kahe organisatsiooni uudistevool tasub pingsalt silm peal hoida, sest üritused on populaarsed ning kohad täituvad kiiresti.

Need käiguteed on talgutel aastate vältel kadakamüüri sisse raiutud. Foto: Pille Pirn
Need käiguteed on talgutel aastate vältel kadakamüüri sisse raiutud. Foto: Pille Pirn

Tegemist on umbes 20 ha suuruse loodusreservaadiga, kus inimeste viibimine on keelatud: lubatud on vaid teaduslikud uurimis- ning pääste- ja järelvalvetööd. Loodusest ja keskkonnakaitsest huvitatud inimestel on võimalik suviti saarele pääseda lüües kaasa SA Eestimaa Looduse Fondi (ELF) või Pärandkoosluste Kaitse Ühingu (PKÜ) talgutel. Nende kahe organisatsiooni uudistevool tasub pingsalt silm peal hoida, sest üritused on populaarsed ning kohad täituvad kiiresti.

Kaevuvalvur. Foto: Pille Pirn
Kaevuvalvur. Foto: Pille Pirn

Käesolevate ridade autor väisas Kumarit 2015. aasta juulikuus, olles üks kahest talgujuhist ELF-i looduskaitsetalgutel. Olin küll varemalt üsna mitmel saarel aidanud talguid läbi viia, kuid Kumari oma spartalikus lihtsuses oli sellegipoolest uus väljakutse. Varustus viieks päevaks kuueteistkümnele inimesele tuli korralikult läbi mõelda, et midagi maha ei jääks ega puudu tuleks: tööriistad, esmaabivahendid, toiduained. Kumaril on küll endistest aegadest alles üks kaev, kuid selle vett ei soovitata ilma keetmata juua, mistõttu võtsime mugavuse huvides ka joogivee mandrilt kaasa. Saar olevat küllaltki lage olnud veel 1980. aastatel, kuid mattus siis kadakatesse, mis koostöös saarele sattunud rebastega vaesustas tublisti kohalikku linnurikkust. Kumari endise lageda üldilme taastamiseks on laiul tehtud talgutööd 1990. aastate esimesest poolest alates: raiutud maha kadakavõsa, niidetud heina ning süvendatud kõretiiki. Ühtlasi on saarel suviti lambad, kes avaraks muudetud maastikku säilitada aitavad. Talgutöid koordineerib ja kõrede paljundamisega tegeleb Keskkonnaameti töötaja Ilona Lepik.

Talgulised niidetud heina kokku riisumas. Foto: Pille Pirn
Talgulised niidetud heina kokku riisumas. Foto: Pille Pirn

Meeleolukas retk laiule algas päikesepaistelisel pärastlõunal Puise sadamast ning paat pidi edasi-tagasi käima kaks korda, et kõik inimesed ja varustus kohale saada. Laiul ööbisime telkides ning süüa tegime lõkkel; ihu- ja nõudepesu toimus meres. Ilmad olid tookord suviselt soojad, kuid merevesi siiski üsnagi jahe, mistõttu jäisesse vette kannatas ennast kasta vaid lühikeseks ajaks ning rohkete kiljatuste saatel. Tiit Leito raamatust “Maakillud meres” saame teada, et Kumaril on asunud kõrts ja taluhooned 20. sajandi alguseni. Nüüdseks annavad kunagisest asustusest saarel aimu vaid tükatised kiviaiad, kaev ning rohttaimede ja mättakamarate alla mattunud vundamendid, mille vahel kasvab ohtrasti mahedamaitselist rohulauku. Saarel asub ka 1851. aastal rajatud 11 m kõrgune meresõidu päevamärk, mille roostese välispinna vastu kirvesilmaga tagudes valju kõminat tekitades saime talgute vältel saare teises otsas uitajatele märku anda, et on aeg õhtusöögilauda asuda ning lõkkel valminud gurmeetoitu mekkida. Värskes õhus on ju isu alati hea! Muuhulgas juhtis linnuhuviline nooruk Jaan õhtuhämaruses meie tähelepanu kaugusest kostvatele vaiksetele piiksatustele, mis pidavat kuuluma kõrvukrätsu poegadele.

Puhkehetk ja kommidega turgutamine, et jaksaks tööd edasi teha. Foto: Pille Pirn
Puhkehetk ja kommidega turgutamine, et jaksaks tööd edasi teha. Foto: Pille Pirn

Juttselg-kärnkonn ehk kõre, endistel aegadel nii tavaline asukas meie rannaniitudel, on Eestis kadumisohus. See armas kahepaikne ei suuda liikuda hüpates ning taarub maapinnal neljal jalal kõndides justkui hiir. Seetõttu ei jaksa ta näiteks tihedast roostikust läbi minna. Üha saastatum merevesi väetab aga rannikualasid, mispärast hooldamata rannaniidud, kus loomi ei karjatata, kasvavad roogu täis. Just Kumari oli pikalt kõredele üks hea ja kindel pelgupaik, kus rannikulõukast tekkinud madalas tiigis sai nautida armurõõme ning järgida deviisi: “Maa tuleb täita lastega”. Nüüdseks on Kumari kõrepopulatsioon pea olematuks kahanenud ning muude põhjuste kõrval mängivad siin rolli kährikud, kes külmal talvel üle merejää Kumarile tulid ning tugevama õigust kasutades kõred süüdimatult nahka pistsid. Siiski on lootust, et talgutööde jätkudes ning Penijõe keskuses uusi kõresid üles kasvatades saab Kumarist taaskord nende kahepaiksete paradiis.

Tontlik Tondirahu. Foto: Karin Küünarpuu
Tontlik Tondirahu. Foto: Karin Küünarpuu

Kumarist edelasse jääb pikk ja kitsas ning ilma puudeta Sipelgarahu. Põhjaranniku ligidal on aga Tondirahu, mis tõepoolest jätab külastajale oma nimele vastava müstilise mulje. Seda eelkõige tänu Tondirahul varemalt pesitsenud kormoranidele, kelle vänged väljaheited on kohalikud türnpuud muutnud tontlikeks kuivanud köntideks. Müstilisust lisab kontrastne värvigamma: suvisel ajal jääb saart ringikujuliselt ümbritseva erkrohelise taimestiku keskele sügavlillade õitega ahtalehise põdrakanepi väli. Kasvukeskkonna osas vähenõudlik põdrakanep on vallutanud Tondirahu keskosa lohus asunud kuivanud rannikujärve ala.

 Indiaaninimedele ja šamaaniteele jätkuks üks mõnus indiaanisaun. Foto: Pille Pirn
Indiaaninimedele ja šamaaniteele jätkuks üks mõnus indiaanisaun. Foto: Pille Pirn

Tulles tagasi Kumarile on veel mainimist väärt, et Eesti ornitoloog ja looduskaitsetegelane Eerik Kumari armastas hubast saart sedavõrd, et muutis oma varasema perekonnanime Sits laiu järgi Kumariks. Ka meie talguseltskond tajus saare õdusat aurat ning viis päeva möödusid igati sõbralikus atmosfääris ja muhedate võngete saatel. Näiteks leidsime ühel õhtusel jalutuskäigul rohu seest mitu hiireviu sulge. Olles ühe sule endale indiaanipäraselt juustesse seadnud, sündis sealsamas otsus mulle talgute ajaks ka indiaaninimi anda. Kumarile maabudes ja varustust kaldale maha laadides oli kogemata aset leidnud kahetsusväärne juhtum, kus olin paadist võsalõikurit maha tõstes selle mootoriga ühele talgulisele ettevaatamatusest piki pead obaduse andnud. Seetõttu tundus paslik indiaaninimi olevat See-kes-palju-lööb. Kuna olin ühtlasi ka keskmisest pisut rangem talgujuht, kes pidevalt talgulisi takka utsitas tööd tegema, siis kinnistus minu nimeks lõpuks Kibe Käsi. Meie humoorikas, kuid pisut laisavõitu saemees teenis aga auga välja indiaaninime Põhulõug, sest lõuad justkui jahvatasid kogu aeg vahvat teksti, kuid miskipärast käed ei tahtnud eriti tööd teha. Mõnusatel lõkkeõhtutel korjasime saarel kasvavaid teetaimi ning kokku tuli üks korralik tummine seitsmevägine: harilik angervaks, harilik pune, harilik palderjan, hobumadar, raudrohi, nõmm-liivatee, naistepuna. Tee mõnus maitse pani meid nalja viskama, et selle märjukese abil saame šamaanirännakutele minna. Nii pälviski seitsmevägine taimetee omale nimeks ELF Airlines.

Lõõmav suveöö. Foto: Pille Pirn
Lõõmav suveöö. Foto: Pille Pirn

Õhtul enne viimast päeva otsustasime enne tsivilisatsiooni naasmist ennast korralikult puhtaks kasida. Selleks otstarbeks sai rohelisest koormakattest tehtud indiaanisaun ning lõkkes kerisekive kuumaks aetud. Viimased andsid leili viskamisel korraliku aurupahvaka ning saun oli igati sauna nime väärt. Pärast päikeseloojangut sai põlema pistetud kokkuriisutud heina- ja oksahunnikud ning lõõmavate leekide taustal romantilist videvikku nauditud. Erinevatel talguaastatel on nii mõnedki hingepaitavad suveromansid just nimelt Kumari lüürilistest õhtutest alguse saanud ning paljudel ka püsivaks ja sügavaks armastuseks kujunenud! Teades, et järgmisel päeval ootab ees kojusõit, ei tihanud enamik talgulisi varakult magama minna, vaid istusid varavalgeni lõkke ääres ning lõõritasid Ilona kitarrimängu saatel tuntud Eesti laule. Koosistumisele pani punkti Singer-Vingeri “Massikommunikatsioon”, mida lauldi nii valjusti, kui häälepaelad vähegi võimaldasid.

Viimasel talgupäeval tuli paadi väiksuse tõttu grupp jällegi kahes jaos Puise sadama poole teele saata. Lahkuminek tegi küll pisut nukraks, kuid sellegipoolest õnnestus varem ära minejaid paatides kõhud kõveras naerma panna, sest Kumari rannikult saatsime nad ära valjuhäälsete “Massikommunikatsiooni” tuuride saatel. Tookordse talgu meenutamine toob senini sooja tunde südamesse ning tekitab ikka ja jälle vastupandamatut soovi Kumarile tagasi minna.

Jaga: