Viimati seiklesime sääski, rästikuid ja puuke trotsides Abruka kaunites lehtmetsades ning tutvusime kohaliku kultuuripärandiga. Kuna Abruka on aga Saarehullu mõõdupuude järgi küllaltki pirakas maalatakas ja võib põhjalikuks avastusretkeks liialt suureks suutäieks osutuda, tuleks jõuvahekordade balansseerimise huvides järgnevalt suunduda mõnele tillemale maalapile. Juba vanarahvas teadis, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ja nii polegi tarvis meil pikalt nuputada, kuhu pole pilk pöörata ning sammud seada, sest kohe on käest võtta Abruka naabersaar Vahase, milllel suurust vaid 65,5 hektarit. Vaim on valmis, meeled ergud ja asumegi teele!

Olles pärast Roomassaare sadamast postipaadiga teele asumist Abrukal maabunud, tuleb esmalt sammuda külatanumal vantsides, siis piki metsavaheteed ja lõpetuseks rannaniidu serva mööda Abruka lääneranda. Siin lainetab meie ja Vahase saare vahel kitsas veeväli, mil nimeks Vahase silm. Rannaniidul kivil istuda, suvepäikest ning vaadet Vahasele nautida on kahtlemata mõnus, kuid veelgi vahvam on uut saart tundma õppida. Niisiis võtamegi jalanõud käe otsa, koorime püksisääred või seelikusaba üles ja tatsame Vahasele. Milleks puhata spaades ja raisata raha kallitele mudavannidele, kui siinsamas on päike, merevesi, jahutav tuuleiil ja muda omast käest võtta? Justnimelt viimasest, sellesamusest mudast, ei tule Vahase silmas sammudes puudust. Kaldal on ootamas ees tihe roostikumüür, kuid otsiv ja tähelepanelik silm märkab õnneks sinna sisse tallutud jalgrada ning tee Vahasele kulgeb takistusteta. Siinse saare kaldal, olles jalad vastu rohtu mudast puhtaks nühkinud ning jalatsid tagasi koibade otsa toppinud, kulgeb jalgrada õkva kahe suure rändrahnu manu.

Vastu rändrahne on ilmselt mõne (püsi)elaniku sõbralikud käed püsti seadnud redelid; niisiis saame kohe turnida emma-kumma võimsa hiidrahnu laele ümbritsevat vaadet imetlema. Sarnaselt naabersaarele Abrukale on ka Vahase eluolu kirjeldused jõudnud muhedatesse kirjandusteostesse. Saarel suvitanud kirjaniku Albert Uustulnd’i “Tuulte tallermaa” algab noorpaari Taavi ja Eeva tormiaegse randumisega “Sarvikute saarel” ehk Vahasel ning jälgib nende järk-järgulist kodunemist sel väikesel maalapil 19. sajandi lõpul. Kui piidleme rändrahnu otsast ümbritsevat maastikku, siis avaneb meile kahtlemata teistsugune vaatepilt, kui raamatus kirjeldatud trööstitu, pelutav ja pahaendeline, lõputult kruusane ja puudevaene lambakarjamaa. Aeg kulgeb omasoodu ja loodus on pidevas muutumises. Nii ongi Vahase kruusaseljandik tänapäeval küllaltki metsane ning rannaäärt palistab roostik. Rändrahnude otsas on aga hea puhata ja päevitada ning merelindude häälitsusi kuulates põskedele sooja suvepäikese kuldseid kiiri püüda.

Nüüdisajal leidub Vahasel nii püsielanikke kui ka suvilaomanikke ning hooldatud õued pakuvad kena vaatepilti. Pikliku ja kitsa saare lõunatipust leiame tulepaagi, põhjast aga väikse paadisadama. Kuna läbi Vahase silma kahlates jõuame enam-vähem saare keskpunkti, siis on avastusretk Vahasel pigem põhja- ja lõunatipu vahel edasi-tagasi käimine kui ringkäik või tiiru ümber saare tegemine. Kui võtame esmalt suuna põhja poole, siis ristub meie tee peagi männioksa küljes rippuva kiigega. Ja nagu juuresolevalt sildilt lugeda võime, kannab too nime Kolga-Jüri. Kui teil on matkal kaasas lapsed või olete ise sarnaselt Saarehullule lapsemeelne, siis lükake neile või iseendale mõnus hoog sisse ja tunnetage juustes tuule vihisemist. Vanarahvas teadis, mida tegi, kui möödunud sajanditel igale külaplatsile suure kiige püsti pani: nimelt on kiikumine minu arvamist mööda üks hiiglama teraapiline tegevus. Elamuse saamiseks ei pea sugugi harrastama rahvussporti kiikingut ning üle võlli sõitma, vaid hea tuju saabub ka väiksema hoo puhul ning naeratus on garanteeritud.

Järgmiseks viivad jalad suvilate ja majade vahel navigeerides lääneranda, kus kohtame teel istepinke jalgade puhkamiseks. Kaldalähedastel kividel märkab linnuhuviline loodusvaatleja trobikondade kaupa kormorane, kelle tontlikult sünkjasmusta sulerüü vahelt piiluvad silmapaistvalt kollased nokad. Inimese lähedalolust kohkununa võib kogu parv korraga häälekalt lendu tõusta ja eemale siirduda, et seejärel peagi endisele paigale naasta. Üha edasi saare põhjatipu suunas vantsides jääb teele nii mõndagi põnevat. Sadama juurest leiame aga meisterliku kuivkäimla, mis on valmis ehitatud vanast paadist. Igati paslik ehitis siinsele alale! Pärast tillukest puhkepausi tuleks aga sammud seada vastassuunda, et ära külastada ka Vahase lõunatipp. Kui matka jooksul on nälg pisut näpistama hakanud, siis tasub kindlasti silmad lahti hoida. Suhu saab pista nii mustjassiniseid kadakamarju, vitsutada suuri ja mahlaseid ning küpsusest punetavaid metsmaasikaid, kui ka näksida rohulauku. Viimasena mainitud taim on küüslaugu looduses kasvav sugulane, mille õisikus olevad sigisibulad näevad välja kui miniatuursed küüslauguküüned. Nende maitse, kuigi kerge küüslaugumekiga, on hõrgult mahe ning lisaks ka tervislik.

Sihiks lõunatipu tulepaak, möödume saareseljandiku harjal kasvavast nägusast tammest, mille kaunis ja jõuline võra ei pane sugugi imestama, et meie esivanemad just tammepuid pühadeks on pidanud. Kuigi Abruka mets on valdavalt mändidest koosnev ning kaldaäärsed kadakased, leidub siin nii mõnigi väärikas tamm. Jõudes tulepaagini, võtke kiviklibusel merekaldal istet, tõmmake kopsudesse head sõõmud soolakat mereõhku ning vaadelge merikapsast näksides, kuidas tuulisel merel vahujänkud laineharjal sõitu teevad. Tõenäoliselt ei piina teid siin ka tüütud sääsed, keda mujal külluses leida võib. Meelerahu saavutamiseks ja õnneks on vähe tarvis ning suvises looduses viibides on hea tuju kerge tulema. Niisiis laadigegi enne tagasiteele asumist sisemine aku korralikult täis ning tõdege, et üks tore päev on jällegi mööda saadetud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta