Nüüdseks oleme väisanud lausa kaht Pedassaart: viimasena tegime tutvust Jõgevamaa Kaiu järve omaga, mille igapäevane “rohkem nagu poolsaare moodi saar” staatus liigitub kevadiste suurvete aegu ümber täieõiguslikuks saareks. Tolle Pedassaare võimsad männid, saarekünkalt avanevad hurmavad järvevaated ning vesise teekonna üle laudtee jätame selleks korraks seljataha ning suundume nüüd täiesti Tallinna külje alla: meid ootab ees imetilluke Pandju saar.

Tallinnas elab väga suur osa Eesti rahvastikust ning kuna kõik inimesed ei saa endale lubada auto omamist ja paljude väikesaarteni ühistranspordiga ei pääse, teemegi pealinlaste elu lihtsaks ning kutsume avastama kohapealseid loodusväärtusi. Pandju nimeline maakild on kõigest umbes 0,9 hektari suurune ning asub Viimis poolsaare läänekaldal. Saare pindala kirjeldamiseks olen just nimelt kasutanud sõna “umbes”, sest armutu meri sööb seda lapikest aasta-aastalt üha väiksemaks: näiteks oli veel 1970. aastate alguses saare pindala 3,6 hektarit. Madala veetaseme korral ühendab Pandjut maismaaga pikk ja kitsas poolekilomeetrine maasäär, mida mööda saab saarele kõndida. Ilma lume ja jääta võib see maasild olla umbkaudu meetri kuni pooleteise laiune.

Kust küll on saar omale sellise kummalise nime saanud ja mida võiks see tähendada? Eesti Kohanimeraamatu järgi on ajaloolistes dokumentides kasutatud nimesid Pandisahri (1689), Пундя (1807) ja Pandi (1875). Nime võimalikuks päritoluallikaks võiks olla soomekeelne sõna pantio, millega tähistatakse teatud seadeldist linnu- või kalapüügiks. Taolise algupäraga kohanimesid pidavat Soomes leiduma rohkesti; olgu siinkohal äratoodud näiteks Pantiosaari, Pantia, Pantio, Pantioniemi, Pantioranta. Tõepoolest, arvestades saare linnurohkust, võiks selline nimetähendus meie Pandjule igati sobilik olla. Arvukaimad pesitsejad tol imetillukesel maalapil on hõbe- ja kalakajakas, kuid pereloomisega tegelevad siinkandis ka III kaitsekategooria liigid randtiir, väiketiir, väiketüll ning tõenäoliselt ka jõgitiir ja ristpart. Talvituspaigana kasutavad Pandjut ja saare lähiümbrust kühmnokk-luik, aul, jääkoskel ja II kaitsekategooria alla kuuluv väikekoskel. Suviti toitumas ning sügisrändel või talvitumispaigas olles võib siin kohata kormorani ja sõtkast. Hea õnne korral on talviti lootust silmata toiduotsingutel olevaid merikotkaid. Sedavõrd rikkaliku linnuelu korral on loodus- ja linnuhuvilistel siin tõenäoliselt suve teisel poolel ja varasügisel võimalik näha põnevaid jälgi möödunud pesitsustest munakooretükikeste, kasutatud pesade ja sulgede näol. Ise olen saart siiski külastanud vaid talvisel ajal, mistõttu muude aastaaegade kogemuste koha pealt ma siin sõna võtta ei saa.

Võrreldes eelmise aastaga, mis seal salata, on tänavune talv külmakraadide poolest hulga krõbedam. Sellegi poolest oli ka mullusel talvel saarele minek paras katsumus, olgugi, et termomeetri järgi oli tegemist sulailmaga ning rannikuvesi oli peaaegu jäävaba. Nimelt on aga avatud maastikule omaselt tegemist väga tuulise paigaga ning mullusel külastuspäeval muutsid lörtsi- ja vihmasegused tormituuled keha küllaltki kiirelt külmast kangeks. Tookord osalesin vaatlejana Nõmme Loodusmaja noorte loodusrühma Rändajad matkapäeval, mille eestvedajaks oli Triin Edovald. Silmnägu ja sõrmi jäätav teekond saarele pani noorte külmataluvuse korralikult proovile, kuid alla andma ega retke katkestama ei hakanud keegi ning nii saigi vapralt Pandjule ja tagasi rühitud. Kuna meri oli toona avatud ning vaid lumine kliburada saarele viimas, oli tegemist küllaltki põneva rännakuga, kus saime just kui Mooses läbi Punase mere jalutada kitsal ribal, ümbritsetuna mäslevast merest. Hiljem bussiga tagasi kesklinna poole loksudes võttis päris tükk aega, enne kui soojus taas kontidesse jõudma hakkas.

Möödunud aasta kogemust arvesse võttes eeldasin, et käesoleval külmaperioodil saab teekond Pandjule olema veelgi suurem proovilepanek. Vastuoksa üllatusin aga meeldivalt, et viieteistkümnest külmakraadist hoolimata oli mööda laia jäätunud veevälja saarele minek igati nauditav, sest selges taevas särav päike andis mõnusasti sooja. Pandju loodenurga vahetus läheduses asub meres metallist päevamärk, millele pääseb külmal talvel mööda jääd ligi. Laugel idakaldal kasvavad mõned kurdlehise kibuvitsa põõsad ning paar hädist puud. Läänekallas on paari-kolme meetri kõrgune liivane järsak, mille alla jääb kivikülv ning kus maapinnaga tihedasti läbikasvanud taimede juured on merelt Pandju poole vaadates vahvasti näha. Talvejääl järsaku jalamil seistes on sellele juurestiku sigrimigrile hea ligi pääseda ning läbipõimunud segapuntrale pilku heita. Tõenäoliselt saate merel jääkatte lõppemiskohal imetleda ka graatsilisi kühmnokk-luiki, kelle kuninglikud kaelad ja erkpunased nokad ümbruse taustal hõlpsasti silma torkavad.

Kellele külmem aeg pikemateks väljasviibimisteks ei sobi, leiab kindlasti aega Pandju külastamiseks hilissuvel või septembris, mil ilmad on veel soojad ning saar lumest ja jääst vaba. Siis saab põhjalikumalt tutvuda kohapealse taimestikuga ning miks mitte ka veidikeseks mõnda varjulisemasse kohta istuma ja mõtisklema jääda. “Väike, aga visa!” võiks olla selle aasta-aastalt kahaneva ja tuultele avatud, kuid siiski meeliköitva pisisaare deviis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta