Eelmisel nädalal külastasime jääväljade keskel asuvat kormoranide kuningriiki Salosaart. Nüüd aga jätame talvise karge ilma seljataha ning hüppame suvesoojadesse mälestustesse õdusast ja köitvast Kesselaiust. Tegemist on Eesti ühe vanima ja kõrgeima laiuga, mille pindala on tänapäeval ligikaudu 1,7 km2. Selle Suures Väinas asuva metsastunud maalapikese poole saab igatsevaid pilke saata näiteks Saaremaa praami pealt, mis iga paarikümne minuti tagant Kesselaiu ja Viirelaiu vahelt läbi traavib.

Saarehull väisas Kesselaidu Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgutel 2013. aasta juulis, olles üks kahest talgujuhist. Need olid minu esimesed ELF-i talgud talgujuhina ja tundub, et just siit saigi minu aasta-aastalt progresseeruv saaremaania alguse. Kesselaid, see nii kodune, kaunis ja südamesse trügiv saareke, on igati paslik koht saarehullusesse külgesaamiseks, mistõttu soovitan toda laidu külastada ainult neil, kes palavasse saarearmastusse nakatumist ei pelga. Siinkirjutaja teekond Kesselaiule sai alguse Virtsu kalasadamast kakuami-tüüpi paadiga. Tookord oli ilm tuuline ning lainetus merel üsnagi tugev, mistõttu pritsis paati sõidu ajal korralikult vett sisse. Mul endal õnnestus läbimärjaks saada vaid üks kehapool, samas kui üks talguline Mati, vaesekene, istus täpselt sellises kohas, kus ta nii ühelt kui teiselt poolt paati tulevate veesahmakatega pidevalt vastu vahtimist sai. Läbivettinud riietega ning mereveest tilkuva lõuaga pidas ta siiski kogu kolmveerand tundi kestnud meresõidu stoilise rahuga vastu ning tema ehteestlaslikult emotsioonitust näost ei terendanud vastu mitte mingisugust rahulolematust teda tabanud täbara olukorra suhtes. Aga tõesti, mida muud siis oligi oodata Muhumaalt pärit mehelt - märg meri ja vilu tuul on ju saareelanikele ometigi igapäevaselt harjumuspärased nähtused. Olles Kesselaiu looderannikul asuvasse abajasse randunud, hakkas selle laguunitaolise paiga kohal sirama soe suvepäike ning saime oma mereveest väntsutatud riided kuivade vastu vahetada ning samas asuval RMK lõkkeplatsil telklaagri püsti panna.

Esimesel õhtul täitsid meie kõhtu lõkke kohal pannil võiga praetud kukeseened ning tuha sees krõbedaks küpsenud kartulid. Oi, kuis maitses hää! Öö möödus lakkamatu lõdisemise saatel, sest olin kaasa võtnud liialt õhukese magamiskoti ning merelt voogas katkematult jahedat ja niisket õhku. Niisiis pidin hommikul telgist välja ronides pool tunnikest kõigusoojase mao kombel päikese käes soojenema, kuniks eluvaim jälle sisse tuli. Alanud päeval ootas ees talgutöö saarevahi Urmas Vatteri maadel, kes oli koos abikaasa Elsaga Kesselaiul aastaringselt elanud 1990. aastate algusest saadik. Tänaseks on ta küll kahjuks juba manalamees, kuid tema lesk ei ole Kesselaidu jätnud ning peab vapralt üksinda saarel majapidamist edasi. ELF korraldab Kesselaiul looduskaitsetalguid selleks, et taastada ja hooldada saarel asunud liigirikkaid loopealseid. Nimelt pages valdav osa saareelanikest II Maailmasõja ajal üle mere ning lõplikult tühjenes Kesselaid inimestest 1960. aastatel. Niisiis hakkas varemalt kariloomade poolt ohjes hoitud taimestikuga saar metsastuma, millega on kahjuks kaasnenud bioloogilise mitmekesisuse kadu.

Talguliste tööks oli läbitungimatu kadakavõpsiku maharaiumine, mida tehti lisaks Vatterite maadel ka mujal saareosades arhitekt Indrek Allmanni koordineerimisel. Lämbete ja palavate suveilmade - kui kummaliselt see sõnade kombinatsioon viimaste aastate jahedate suvede valguses paistab - ning putukate-mutukate kiuste jõudsime kambaga teise tööpäeva õhtuks nii kaugele, et lisaks uue avara platsi tekitamisele rajasime võserikust läbipääsu ka vana metsakasvanud ja unustusse vajunud vankriteeni. Pikalt kasutuseta olnud rajake moodustas selle kohale sirutuvate võimsate puudega ja nende vahelt piiluvate päikesekiirtega justkui salapärase võlvkäigu mõnest muinasjutust, kus kuningapoeg hobusel mööda hämarat võlumetsa ratsutab. Kadakate raiumise tõttu heljus kogu päeva õhus meeldiv aromaatne hõng ning nii jämedaid kadakaid kui Kesselaiul ei ole mina varemalt oma elus näinud. Ühest eriti volüümikast puust sai välja saetud tosin seibi, mille talgulised said võtta koju kaasa kuumaalusteks.

Lõunapausidel ja õhtuti sai kasta ennast karastavasse merevette ning mugida kõikjal leiduvaid mahlakaid ja mesimagusaid metsmaasikaid. Kesselaiu teeb eriliseks veel tõik, et sel saarel on oma pankrannik. Kuni kümne meetrini küündivalt kaunilt klindilõigult võib leida mitmeid huvitavaid vorme, sealhulgas Kalevipoja tooliks kutsutava süvendi. Ühtlasi meenutab üks pangaserv inimese näoprofiili ning seda kutsutakse Kesse valvuriks või Lydia Koidulaks sarnasuse tõttu meie isamaalaulikuga. Ühtlasi meenutas meile mainitud kirjaneitsit veel teinegi kaljunukk, millel küll oli Koidulale mitteiseloomulik suur nospel. Muuhulgas said meie talgulised Kesselaiul kuulda põnevaid vesteid saare ajaloost Indrek Allmanni suu läbi, kes on endisaegse elanikkonna kohta teadmisi hankinud vanu kirikuraamatuid uurides.

Kesselaidlased olid kultuuriliselt tihedalt seotud muhumaalastega ning nende 5-6 talust ja pisut üle 30 elanikust koosnenud küla jäänused on endiselt maastikus vaadeldavad. Kohalik paekivi on kaunis ja kergesti murtav, mistõttu kiviplokid hoonete seintes on ülimalt sirge lõikega. Endine külatanum oli veel kümmekond aastat tagasi täielikult kinni kasvanud, kuid raiuti hiljem talguliste poolt võsast puhtaks. 1920. aastatel küpses riigiisadel plaan rajada Kesselaiule kivimurruga sunnitöölaager ning muuta paikkond vanglasaareks, kuid idee jäi õnneks teostamata. Kesselaiul (saksa keeles Schildau) on kunagi asunud ka väike mõis, mille varemetes kivimüürid on hämara kuusepadriku sees tänini näha. Mõisavaremetele lisavad müstilist ilmet kuuseokstelt allarippuvad samblikutordid. Tagantjärele ei oska ma kahjuks öelda, kas tegemist oli habe- või narmassamblikega, kuid see-eest sai neid endale nina alla vahvateks vuntsideks seada. Muuhulgas asub saarel Kesselaiu päevamärk, mille püstloodis kulgevat redelit mööda julgemad üles saare panoraami vaatama ronisid. Selleks on aga soovituslik kätte panna paksemat sorti kindad, sest redelipulgad on üsna kitsad ja teravaservalised.

Õhtuti päevatööst puhates ja rannaniitudel patseerivaid veisekarju vaadeldes sai kätte võetud laulikud ning kodumaiseid tuntud viise jorutatud. Laulumelu paisus ühel hetkel lausa nii valjuks, et samal õhtul saarele saabunud puhkajate seltskonnast meiega tutvuma tulnud kaks noormeest pärast tervitamist kohe jalapealt ümber pöörasid ja hirmunult kaugemale kiirustasid. Hilisemate aastate talgulistelt olen veel teisigi vahvaid lugusid kuulnud. Nimelt olevat ühel aastal talgutega samal ajal saabunud Kesselaiule trobikond kalipsodesse riietatud noormehi, kellest veekindlate türpide äravõttes said šikkidesse ülikondadesse riietatud härrasmehed. Tegemist oli pulmaeelset poissmeesteõhtut pidava seltskonnaga. Mulle isiklikult jäi aga Kesselaiust kõige paremini meelde uudne ainulaadne kogemus, et ka saunas on võimalik merehaigeks jääda. Kesse abajas asub võrratu parvsaun, mille omanikeks on sealsamas laguunikaldal asuva suvila elanikud, kes seda oivalist ihupuhtuse eest hoolitsemise paika mõistliku summa eest välja üürivad. Kas ujudes või aerupaadiga lühikest sõitu tehes sauna minnes on võimalik istuda mõnusal laval ja nautida läbi ristkülikukujulise akna avanevat vaadet loksuvatele merelainetele, mille saatel saun kergelt küljelt-küljele kõigub. Kuumalt lavalt saab hüpata merre kümblema ning ainulaadne saunakogemus on garanteeritud. Hommikul pajaga putru keetma hakates selgus, et olime oma viimase tikupaki saunaahju juurde unustanud. Õnneks olid aga lõkkeasemel tuha all veel nii kuumad tukid hõõgumas, et saime uue tule lihtsalt puhumisega leekidesse ning polnud tarvis läbi hommikuse jaheda merevee tikkude järgi ujuda. Pärastlõunasel tagasisõidul ootas meid ees päikesepaiste ja peaaegu peegelsile meri, mistõttu meremeheristsed läbimärgade riiete näol jäid sedakorda saamata.

Loodan, et tulevastele külastajatele jätab Kesselaid sama õdusa ja koduse mulje kui siinkirjutajale. Kel pole tahtmist talgutel rügada, pääseb hõlpsasti saart nautima ka Lalli või Virtsu sadama kaudu kohalike paadimeeste teenuseid kasutades. Ühtlasi on mugavust armastavatel inimestel võimalus majutuda Uueõue puhkemajas. Vahvat avastamist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta