Kui mina, suur kassi- ja koerasõber, et mitte öelda - hull, olin umbes kooliealiseks saanud, toodi mulle üks väike must kutsikas, Tšerri.

Aga hiljem tuli koer koos minuga suveks maale, Neerutisse, ja sinna ta vanaema juurde jäigi. Maal oli elaval kutsul palju parem elada, kui meie kitsas, ülerahvastatud toas.

Sellest sain ka mina aru, ehkki igatsesin niiväga sõbrakese järele.

Tšerri suureks ei kasvanudki, oli natuke välimuselt nagu taksi moodi. Kahjuks lasid jahimehed ta järgmisel suvel hulkuva koera pähe maha, sabade eest olevat siis raha makstud, nii mulle öeldi.

Tšerrile meeldis (koos minuga) karjas käia ja nii ta siis lauda juures (ka ilma minuta) lehmi ootaski, kui võimaluse sai. Mina leidsin ilusa Tšerrikese surnukeha lauda juurest, rohu seest, hiljem üles. Ilma sabata.

Millegipärast ma pöörasin teda, võibolla tahtsin maha matta, ja siis ma nägin esimest korda vaklu, - aplaid, elusaid, rõõmsaid ja jube haisvaid.

Vaevalt muidugi, et vaglad ise haisesid, küllap ikka nende toit. See surmahais tundus vakladele kindlasti lõhnava imena, aga minu tõrjutushetk elu suhtes oli hetkeks lausa kohutav. Meenub vahel siiani.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta