Tapurla rannas peatus märtsimehe hetk. Sinine taevakarva meri ja merekarva taevas vaatasid vastakuti. Randa mööda hakkasingi nagu kevadesse jõudma.
- Marek Vahula lood
- 15. märts 2020
Eemal rannas askeldas tumeda seljaga merikotkas maas. Ta oli tabanud randa uhutud haugi. See oligi tema märtsihetk, mille juures lind muud maailma nagu üldse tähele ei pannud.
Peatusin ja andsin kevadisele ajale ruumi. Külast tulnud koer tuli randa uudistama. Ta peatus kotkast nähes. Kolme peatuja kevadine hetk oli see, mida taga otsisin ja mööduvad märtsiminutid andsid hingesooja.
Kui hetk oli möödas, lonkis rannas edasi koer, askeldas kotkas ja liikusin edasi mina. Ja keegi ei olnud tunnistajaks meie kolme alanud kevade tähtsamaile tegelasele.
Rannas oli veel ühteteist huvitavat. Ometi jäi see nägemata, sest kolm kohtujat olid need, kes alanud kevadet tunnistasid. Rannakolaja päevikus on nüüd üks tähtis kevadine lugu kirjas. See, kus koer ja haug ja kotkas mul kevadet lõid.
Paastukuu 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
