Uue aasta esimene päev on justkui selleks loodud, et minna mõnesse looduskaunisse kohta ja seal omaette mõtiskleda. Oma kogemustest Saula Siniallikaga räägib Laila:

Mina sattusin Saula Siniallikatega esimest korda tutvuma 2010. aasta esimesel päeval. Tookord oli Tartu maanteelt mahasõit lihtne ja lühike – tuli teha vaid kiire vasakpööre, seega võis vabalt teha spontaanse otsuse mõned sekundid varem (ikka liiklusohutult muidugi). Seekord aga tuli juba varem hakata hoolikalt viitasid jälgima, et mitmerealiselt maanteelt õigele mahasõidule ja sillaalusele pöördele sattuda.

Ja see ei ole ainuke erinevus nüüd 7 aastat hiljem. Kas mäletate veel neid talvesid, kus lumelabidas autos ja pika säärega saapad olid kohustulikuks atribuudiks, kelgud poodidest otsas ning autokõrgused hanged igahommikune reaalsus? See oli esimene nende talvede rodus, mida praegu aknast välja vaadates ikka tagasi igatsen.

Aga tagasi allikate juurde.Vahepealsetel aastatel olen neist ikka kümneid kordi mööda sõitma juhtunud, kuid suvine vaatepilt on siiski veel nägemata.  Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis meil kõigil on vist mingitel kindlatelt trassidel sõites silma jäänud loodus- või ajalooliste vaatamisvääruste viidad, olgu selleks mõni kivi, kellegi sünnikoht või mõni mõisapark. Minul küll on, kohe päris mitmeid kohti, millest mööda sõites mõtlen alati, et ükskord kui nii kiire ei ole, keeran sisse ja vaatan, mis see seal siis ikkagi on. Aga ikka ja jälle on kiire olnud... paistab, et siin peitub üks „millegi teisiti tegema hakkamise“ võimalus uue aasta jaoks.

Wikipedia ütleb, et Saula Siniallikad on allikad Kose vallas Saula külas. Koosnedes kolmest suuremast allikast, mille summaarne vooluhulk on 20-30 liitrit sekundis. Allikad erinevad nii oma värvilt: rohekassinine (Siniallikas), pruunikasmust (Mustallikas) ja hallikassinine (Valgeallikas), kui ka mõõtmetelt. Allikate vesi voolab Pirita jõkke ning need on kaitse all loodusmälestisena ning ohvriallikatena ka muinsuskaitse all.

Paistab, et riitusepaigaks peetakse seda paika ka nüüdsel ajal – sellest andsid tunnistust siinseal puude-põõsaste okstele seotud värvilised ribad. Rada ise ei ole pikk, juhatab riburada pidi viimase allikani ja siis tuleb samapidi tagasi. Leidub ka pinke, kus hetkeks termosest teed rüübata ja allikarahu sisse hingata. Värviteraapiast ei hakka parem rääkimagi... minge ja kogege ise!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta