Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi looduskaitsebioloogide uuringust selgus, et küpse segametsa lageraiumine muudab sealse linnustiku oluliselt vaesemaks. Kui raiele järgneb kuuse monokultuuri rajamine, muudab see aga pikaajaliselt linnustiku koosseisu – näiteks ei naase sellistesse puistutesse vanade lehtmetsade linnud. Ka taastub lageraiejärgses noores metsas pesitsevate lindude arvukus aeglaselt – ligikaudu ühe paari võrra hektari kohta 20 aasta jooksul.

Eesti salu- ja laanemetsade linnustik on üks rikkamaid Euroopas. Haudepaaride suur tihedus ning liigirikkus on tingitud puu- ja põõsaliikide rohkusest ning leht- ja okaspuude läbisegi kasvamisest. Seejuures on liigirikkus eriti suur vanades ja majandamata puistutes, kus on ohtralt puuõõnsusi ja muid mikroelupaiku. Paraku ähvardab niisuguseid puistuid suur raiesurve, mistõttu jääb Eestis neid metsi iga aastaga järjest vähemaks. Pärast lageraiet on Eestis ja mujal Euroopas hoogustumas endise segametsa asemele kuuse monokultuuri istutamine – see on tulus küll majanduslikult, ent muudab metsa homogeensemaks.

Tartu Ülikooli ökoloogid uurisid salu- ja laanemetsade 2019. aastal rajatud kaitsealadel, mille poolest erinevad haudepaaride tihedus, lindude liigirikkus ja liigiline koosseis viljakates looduslikes segametsades ning samasugustele muldadele rajatud kuusikutes. Samuti uuriti, missugused metsa struktuurielemendid (näiteks lamapuidu hulk, eluspuidu tagavara, puuliikide arv) linnustikku kujundavad. Uuringus võrreldi eri vanusega looduslikke metsi ja kuusekultuure alates vastsetest raielankidest, lõpetades küpsete puistutega. Erilist tähelepanu pöörati paigalindudele, sest just metsa paigalindude arvukus on Eestis drastiliselt langenud.

Ehkki suur osa planeeritavatest kaitsealadest olid moodustamise hetkeks juba lageraiutud, on tegemist siiski praegu rangelt kaitstavate aladega, kus erivanuselistes metsades on võimalik jälgida liigilise koosseisu kujunemist. Haudelinnustik kaardistati salu- ja laanemetsade kaitsealade võrgustiku neljakümnel proovialal 2020. aasta kevadsuvel.

Kokku loendati neljakümnel viiehektarilisel proovitükil 1386 pesitsusterritooriumi ja 64 linnuliiki (sealhulgas 465,5 paigalindude territooriumit ning 26 paigalindude liiki). Kui küpsetes, 91–124 vanuselistes looduslikes segametsades oli kümme haudepaari hektaril, siis lageraiutud metsades üksnes kolm paari. Viiehektarilisel metsatükil oli looduslikes küpsetes segametsades keskmiselt 23 linnuliiki, raiesmikel kaheksa. Küpsetest segametsades leiti 18 karakterliiki, kellest pooled – näiteks salutihane, porr, väike- ja suur-kirjurähn – olid vana metsa eelistavad paigalinnud.

Ehkki suur osa planeeritavatest kaitsealadest olid moodustamise hetkeks juba lageraiutud, on tegemist siiski praegu rangelt kaitstavate aladega, kus erivanuselistes metsades on võimalik jälgida liigilise koosseisu kujunemist. Haudelinnustik kaardistati salu- ja laanemetsade kaitsealade võrgustiku neljakümnel proovialal 2020. aasta kevadsuvel.

Kokku loendati neljakümnel viiehektarilisel proovitükil 1386 pesitsusterritooriumi ja 64 linnuliiki (sealhulgas 465,5 paigalindude territooriumit ning 26 paigalindude liiki). Kui küpsetes, 91–124 vanuselistes looduslikes segametsades oli kümme haudepaari hektaril, siis lageraiutud metsades üksnes kolm paari. Viiehektarilisel metsatükil oli looduslikes küpsetes segametsades keskmiselt 23 linnuliiki, raiesmikel kaheksa. Küpsetest segametsades leiti 18 karakterliiki, kellest pooled – näiteks salutihane, porr, väike- ja suur-kirjurähn – olid vana metsa eelistavad paigalinnud.

Varasemate uuringutega võrreldes leiti, et üle 150 aastases loodusmetsas suureneb linnustiku tihedus ja liigirikkus veelgi, samuti elavad seal vanametsale iseloomulikud liigid (teiste hulgas sabatihane, laanerähn), keda uuringus ei leitud. See näitab, et linnustik kujuneb edasi ka vanemates kui 120-aastases metsades.

Kõrvutades uuringust saadud andmeid selgus, et puistu 30-aastaseks saamiseni taastub linnustiku tihedus võrdlemisi kiiresti, kerkides kolmelt paarilt ligikaudu seitsme paarini hektaril. Sealt edasi on aga linnustiku tihenemise kiirus väga aeglane, suurenedes vaid ühe paari võrra hektaril 20 aasta jooksul.

Ehkki lindude pesitsustihedus ja liikide arv olid keskealistes looduslikes segametsades ning sama vanades istutatud kuusikutes sarnased, erines nende liigiline koosseis oluliselt – juba raielangile kuuseistandikku rajades muutub tulevane linnustik, sest tulevikus ei saa sellisesse puistusse naasta küpsete lehtmetsade linnuliigid. Sellegipoolest leiti, et istutatud kuusikute ning küpsete okaspuu enamusega metsade linnustiku koosseis oli sarnane. See võib tuleneda uuritud 60–70 aastastest kuusekultuuridest, kus struktuur oli mitmekesisem ning esines vanadele okasmetsadele iseloomulikke üraskikahjustusi.

Selgus ka, et metsa struktuurielemendid (näiteks lamapuidu hulk ning lehtpuude osakaal puistus), mida leidub rohkem vanemates puistutes, suurendavad haudepaaride tihedust. Puistu vanusest sõltumata mõjutas linnustiku liigirikkust positiivselt puuliikide arv ja lehtpuu osakaal – seega vanemates ja mitmekesistes metsades leidub rohkem linnuliike ja pesitsuspaare. Paigalindudel osutus oluliseks aga eluspuidu tagavara – see tähendab, et aastaringselt Eestis elavad metsaliigid eelistavad suurte elusate puudega elupaiku.

Tulemustest järeldub, et kuusekultuuride linnustikku on võimalik rikastada, kui lisada sinna puuliike ja rajada lehtpuudest koosnevaid häile. Majandatud metsamaastikku tuleb aga jätta vanade metsade laike ning silmas pidada, et lageraielankide suur osakaal maastikus võib mõjutada piirkondliku linnustiku liigirikkust.

Allikas: Pass E, Kont R, Lõhmus A (2022). Spruce (Picea abies L.) planting leads post-clearcut bird assemblages to a novel successional pathway—a comparative study in hemiboreal mixed forests. Annals of Forest Science 79: 20, https://doi.org/10.1186/s13595-022-01138-8

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudiste portaalist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta