Sõnaühend „säästev tarbimine“ paneb ehk teidki esimese hooga pead vangutama või kulmu kortsutama. Olukorras, kus tuhandetel eestimaalastel pole tööd, kus majanduslanguse tingimustes kärbiti paljudel palkasid ja kus hinnad tõusevad halastamatult, tundub ehk isegi sobimatu rääkida säästvast tarbimisest. Ent räägime ikka! Sest säästa ja looduskeskkonnast hoolida saab ka nii, et iseennast sellest kehvemini ei tunne.*

Läbi säästmise reklaamitakse näiteks hullusid päevasid ja osturallisid, sest toodetele antakse allahindlust ja õhutatakse sama raha eest rohkem kaupa saama. Tootjad rõhutavad, et uute tehnikavidinate soetamine säästab energiat ja seeläbi ka looduskeskkonda. Keskkonnaaktivistid vastupidi soovitavad kasutada asju võimalikult kaua ja mitte järgi anda uute vidinate ostmise ahvatlustele, et säästa seeläbi materjale ja vähendada hilisemat prügi teket. Levinud on ka säästmine odavaima kauba eelistamise läbi, kuid odav kaup ei ole alati kõige vastupidavam ja selline eelistus ei pruugi olla säästev pikas perspektiivis. Säästev saab olla ka kogu elukorraldus alates tööle ja koju sõitmisest, söögieelistustest, vaba aja veetmise viisidest, lemmiklooma pidamise võtetest kuni laste kasvatuseni välja. Seega erinevaid arusaamu säästmisest on rohkem kui küllaga. Kõik sõltub vaatevinklist, mida parasjagu säästetakse.

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-kursuse raames kasutatakse mõistet „säästev tarbimine“ peamiselt säästva arengu kontseptsiooni põhiselt, mis ütleb: “Säästev areng on selline areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi.” Mida see kontseptsioon meile seoses tarbimisega siis ütleb? Aga seda, et säästev tarbimine on tarbimine viisil, mis laseb meil oma vajadused täita, aga jätab alles piisavalt ressursse, et ka meie lapsed ja nende järeltulijad saaksid vastavalt oma vajadustele elada.

Kui meie tarbijatena peame saama oma vajadused rahuldatud, siis milles on probleem? Milleks üldse rääkida säästmisest? Tänapäevane tarbimisühiskond tundubki ju olema üks suur vajaduste rahuldamine. Stopp! Siin tulebki esimene väga oluline komistuskivi. Tänapäevane tarbimisühiskond ei ole üles ehitatud mitte vajaduste rahuldamisele, vaid soovide tekitamisele ja nende soovide rahuldamisele. Raha ei pane järjest kiiremini liikuma mitte meie põhilised vajadused, vaid just järjest kiiremini vahelduvad soovid ning tahtmised!

Kui sõnastada veidike konkreetsemalt, siis võib keskkonna koha pealt säästvaks nimetada tarbimist, mis kujutab endast inimeste teadlikku valikut selliste kaupade ning teenuste kasuks, millel on vähim võimalik mõju keskkonnale, sest eelistatud on ökoloogilisi tehnoloogiaid, pikka kasutusaega, ümbertöötlust, soodsaid korduvkasutus- ja uuendusvõimalusi või ühiskasutust.

Keskkonnasäästliku tarbimisega seostatakse sageli ka sotsiaalselt säästvaid valikuid, näiteks lapstööjõu või suure vahendustasuga seotud kaupade vältimist. Tarbimise keskkonnahoidlikkust saab mõõta nt ökoloogilise jalajälje abil.

Tasub meeles pidada, et säästev saab olla mitte ainult see tarbimine, mida me poes ostusid sooritades harrastada saame, vaid tegemist on palju ulatuslikuma mõistega. Ka autoga sõitmine, elektri kasutamine ja näiteks teleka vaatamine on tarbimine.

Meie elukorraldus ja isegi meie identiteet inimesena on tarbimisest läbi imbunud. Me ei saa tarbimisest lõpuni loobuda, aga me saame oma vajadused üle vaadata ja eelistada kvaliteeti kvantiteedile.

Iga inimene on oluline

Esmapilgul on väga lihtne öelda: „Ah, mis mina! Mina ei loe midagi. Mina olen vaid väike „mutrike“, kelle tegemistel pole suuremat kaalu.“ Kuid niiviisi mõeldes anname enda käest vabatahtlikult ära ka õiguse endasse ja oma tegemistesse uskuda. Kui me oleme vaid väikesed ja mitte olulised „mutrikesed“, siis mis tähtsust on siis meie lastel, karjääril, asjadel, tunnetel, mõtetel... Nii olemegi vaid oravad rattas ja käime tööl maksude maksmiseks.

Kui aga võtta endale julgus iseendasse ja oma tegudesse uskuda, siis ei tundugi säästev tarbimine enam väga mõistetamatu mõttena. Kui uskuda, et iga inimese mõtted, tööpanus ja teod omavad väärtust, siis võime rääkida ning peamegi rääkima ka tagajärgedest. Tagajärjed saavad olla nii head kui ka halvad, aga need on olemas. Kuna säästev tarbimine eeldab inimeselt oma tarbimiskäitumise analüüsimist, siis aitab see heas mõttes kaasa ka inimese eneseleidmisele ja –tundmisele.

Tark tarbija teab, et tema saab otsustada oma rahakotiga, milliste toodete müüki ta toetab.

Miks säästvalt tarbida?

Üha rohkem on tänapäeval inimesi, kes usuvad, et keskkonnahoidlik tarbimine on vajalik, sest planeedi vähenev elurikkus, saastuvad piirkonnad ja taastumatute loodusvarade varude kiire vähenemine räägivad enda eest. Me ei saa kõiki keskkonnaprobleeme ühe sõrmenipsuga kustutada, aga me saame oma igapäevaseid tegevusi keskkonnateadlikult jälgides väga palju korda saata.

Säästev tarbimine on midagi, mida me ei saa teiste kaela lükata. Sellega peame me ise tegelema. Kui tunnistada endale, et minu praegune eluviis ei ole kuigi keskkonnahoidlik, aga ma olen valmis astuma mõningaid samme, et mu igapäevane elu oleks säästlikum, siis see on väga hea algus positiivsetele muutustele.

Oma igapäevase eluviisi muutmine säästvamaks on pikaajaline protsess, mida ei saa teoks teha hetkega. On väga raske, kui mitte võimatu, muuta korraga kogu oma elu.

Keskkonnahoidlikkus on tähtis juba praegu, kuid veelgi olulisemaks muutub see järgnevate inimpõlvede jooksul. Planeedi jätkuva saastumise suurimaks põhjuseks on pillav tarbimine ja tootmine, mida saaksid muuta nii inimesed ise kui ettevõtted. Viimasel veerandsajandil on ühiskond hakanud mõistma, et inimesed elavad üle oma võimaluste ja et meie eluviis on muutunud planeedile koormavaks.

Miks me nii palju tarbime?

On levinud arusaam, et ettevõtted pakuvad just neid tooteid ja teenuseid, mille järgi on tarbijatel vajadus. Ehk teisisõnu turu vajadused reguleerivad pakkumist. Kuid reaalsus paistab olema hoopis vastupidine: tarbijad ostavad seda, mida on neile vajalikuna reklaamitud. Vaevalt, et tarbija ise on välja mõelnud, et hädasti on vaja lõhnavat tualettpaberit, näo värskendamiseks mõeldud pihustiga pudelivett, iga kehaosa jaoks eraldi kreemi või patareidel töötavat masseerivat juukseharja. Tõde on see, et osav reklaam suudab isegi väga tobedad tooted ja teenused ihaldusväärseks muuta.

Miks me lähme selle kõigega kaasa?

Osaliselt saab mittevajalikke asjade ja teenuste ostmist selgitada massipsühhoosiga. Olukorras, kus kõik ostavad tekib tunne, et imelik oleks endale ostmata jätta. Inimene on läbi ajaloo niimoodi arenenud, et ta tunneb ennast halvasti, kui ta teistest kehvem on.

Inimesed maksavad üsna tihti ka kaupade või teenuste eest, mis on nende arvates teatud elustiilile või positsioonile omased, neid tegelikult vajamata. Staatus on meil vägagi seotud ressursitarbimisega. Kes on „tegijad“? Ikka need, kellel on suured majad, maasturid, skuutrid ja muu träni, millega saab oma edukat staatust näidata. Jääb loota, et võib-olla hakkame kunagi hindama hoopis neid, kes ühiskonda, kultuuri või teadusesse panustavad.

Liigse tarbimise võib võtta kokku ka olukorrana või elustiilina, mida kutsutakse konsumerismiks, kus ostjat ahvatletakse ostma ilma tegeliku vajaduseta konkreetse toote või teenuse järele. Tänapäeva tööstuses toodetakse enamasti teadlikult tarbijate vajadusest enam ja konsumerism kuulub plaani juurde.

Aga olukord ei ole lootusetu! Järjest enam leidub ka inimesi, kes näevad reklaamist kaugemale. Selliste inimeste peal mõttetuid tooteid müüvad reklaamid lihtsalt ei toimi. Tekkimas on eneseteadlike ja keskkonnast hoolivate tarbijate põlvkond.

Meiegi saame juba täna – nüüd ja kohe - astuda esimesi samme keskkonda säästvama ja teadlikuma tarbimise suunas, sellise tarbimise suunas, mis aitab meil ka iseennast paremini tunda.


Tekstis kasutatud kirjanduse loetelu leiate SIIT.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta