Maal on ikka päris keeruline elada, kui head töökohad ja hea haridus on linnas, ütleb sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja KADI VIIK. Ta ise naudib maal elamist ja on aktiivne külakoguski, mis teinekord Midsomeri seriaalielu meenutab. Vestles Liisa Sveningsson Past.

Fotol Kadi Viik. Pildistas Carl-Johan Sveningsson.

Mida sinu jaoks tähendab olla roheline?

Minu jaoks on roheline inimene keegi, kes vaatab enda huvidest kaugemale, kes otsuseid langetades kaalub nende mõju väga erinevatest külgedest, väga laialt ja pikka ajaperspektiivi silmas pidades. Ise püüan roheline olla, alati see ei õnnestu ja ma ei tea, kas teised mind selleks peavad. Minule on igatahes minu tegude ja tegematajätmiste tagajärjed väga olulised.

Ma ei taha toetada oma rahakotiga ettevõtteid, kes ei austa inimõigusi või kallavad sodi kuskile Aafrika vetesse. Ma ei taha tarbida meediat, mis propageerib elustiili, mis ei ole jätkusuutlik jne. Kahjuks arvan, et loodussäästlik majandamine ei ole läänemaailmas valdav ja meie elustiilis on väga palju, mida tuleks muuta. Globaalses perspektiivis tarbime ikka üle mõistuse palju.

Kuidas öko-usk sinu igapäevases elus tunda on?

Rohelist mõtteviisi ma nüüd päris usuküsimuseks ei pea. Ise igatsen võimalikult lihtsat ja ehedat elu. Üritan süüa lihtsat ja puhast toitu, mitte üle tarbida ja pidevalt endalt küsida, kas ma vajan midagi, mitte kas ma tahan midagi. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem ma tahan teada, kuidas toiduks tarbitav siga elanud on või millise päritolumaaga toorainet mismoodi töödeldakse ning mitu kilomeetrit see läbib, et poodi jõuda. Ma arvan, et võti on tarbimises ja elustiilis ning tarbijatel on siinkohas väga suur jõud.

Kas maalt linna tööl käijal on tegelikul lihtne ökomeelne olla?

Kui head töökohad ja hea haridus on linnas, on maal ikka päris keeruline elada. Eks maapiirkondi on väga erinevaid. Mina elan suhteliselt lähedal mitmele suurele keskusele,
aga toimivat ühistransporti meil ei ole. See tähendab, et minu lapsed, kellest nooremal on täpselt 11 aastat päevani, millal ta saab juhiloa teoreetiliselt ära teha, ei saagi omal käel ringi liikuda. Nad ei saa omal käel kooli, trenni, koori, sõprade juurde.

Tegemist on väga looduskauni kohaga, külaga, kus talvel elab tegelikult päris palju püsielanikke ning suvel mitmekordistub elanike ja külaliste arv. Arvan, et maal, metsas elamine on meile hästi mõjunud. Tarbime vähem, ei tekita müra ega prahti. Meelelahutused on lihtsad: mere ääres ja metsas ringi kondamine, ahju ees istumine, seente ja marjade korjamine,aias toimetamine. Linnas viibitavat aega kasutame ökonoomselt ja üldiselt on mul alati väga hea meel, kui linnakära seljataha jätan ja kodu poole sõidan. Kohale jõudes hingan alati sügavalt, sest sellist õhku ma mujal ei tea.

Mida peaks Eestis ära tehtama, et linna lähedale maale kolimine oleks tegelikult loogiline eluvalik?

Pean toimivat ühistransporti ja elementaarset infrastruktuuri hädavajalikuks. Toimiv ühistransport tähendab regulaarsust, turvalisust, puhtust ja see peab olema tagatud igas piirkonnas. Eestis on see vist prioriteetide järjekorras viimane transporditeema, kuigi on üks laste, naiste ja vanemate inimeste peamisi liiklemismooduseid. See on kohalike omavalitsuste kaelas, kellel puudub kas soov või võimekus seda tagada.

Muud teenused on ka olulised, aga minu arvates on selles kohas paljud lahendused üsna loomingulised ja paindlikud, nagu väikesele riigile kohane. Postiljon toob paki ukse ette, neti teel saab hääletatud ja raamatukoguga pean läbirääkimisi teemal, et raamatuid võiks tagastada suvalisel ajal postkasti. Seega teenuste puudumise üle vähemalt mina kurta ei saa, aga loomulikult on inimestel väga erinevad vajadused sõltuvalt vanusest, võimalikest haigustest või muudest asjaoludest. Kindlasti on teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ebaühtlane ja samas hädavajalik regionaalseks arenguks.

Ehk on lahenduseks kaugtöö?

Kaugtöö on mingite tööde puhul ikka väga tänuväärne lahendus, eriti kui elad töökohast kaugel. Töö- ja pereelu ühitamise puhul on aga oluline, et kaugtöö tegija ise oskaks endale piire panna, et ta kogu aeg enam “tööl” ei oleks või vastupidi, tööd tehes muuga ei tegeleks. Minu tööandja seda võimaldab ja kasutan võimalust, nii et vähemalt ühe päeva nädalas kogun sobivad tööülesanded kokku ja teen neid kodust.

Kuidas sul külakogu liikmena läheb?

Külakogus olemine on nagu “Midsomeri mõrvade” seriaalis osalemine! Kindlasti on see rikastanud minu elu. Tundub, et valla oma ka. Eks seal tulevad arutamisele väga erinevad teemad, alates sellest samast mittetoimivast ühistranspordist või tänavavalgustusest, mis on üleval vaid pooles külas. Samas kerkib esile igasugu huvitavaid naabritevahelisi probleeme. Keegi on kellegi tee sulgenud või kivi ette veeretanud. Vald on igatahes rõõmus, et külakogu aktiivne on ja et neil on partner, kellega asju ajada. Varem see eriti ei toiminud. Tegelikult mul on tunne, et Eestis kaasatakse täitsa meelsasti, vähemalt nii kaua, kui osapooled on konstruktiivsed.

Kui oluline osa roheliseks olemisel on sinu jaoks orgaanilisel või kohalikul toidul?

Toit ja selle päritolu on minu jaoks oluline, aga kõige olulisem on ehk toitu mitte raisata. Sellega näen kõige enam vaeva. Mulle meeldib rütmilisus, mis tuleb aastaaegade järgi toitumisest, mulle meeldib mahetoit ja ma tahan teada toidu ja selle koostisainete ning valmistamise päritolu ja ajalugu. Soovin võimalikult vähe lisandeid ja kunstlikult tekitatud maitseelamusi. Igatahes võiks kala suitsumaitse tulla lepalaastudest ja mitte Ameerika tehasest New Yorgi külje all.

Kui palju oled ise nõus pingutama, et ökokaubani jõuda?

Eestis on see keerulisem kui paljudes lääneriikides, kus ka tavapoed müüvad üsna laia valikut mahetooteid. Siin peab vaeva nägema – turgudelt otsima või spetsiaalsetesse poodidesse sõitma. Meil on oma vallas tänuväärne algatus O.T.T (Otse Tootjalt Tarbijale), kus kohalikud tootjad tulevad kord nädalas ja müüvad tunni aja jooksul kauba inimestele maha. Saab paljusid baasaineid – mune, piima, võid, leiba, jahusid, liha, juurikaid. Samas on ikka nii, et mida keerulisem ja kallim on kodumaise mahetoidu hankimine, seda vähem seda ilmselt tarbitakse.

Mida pead tarbimisotsust tehes olulisemaks – kohalikkust või ökomärgi olemasolu?

See on natuke erinev ja sõltub asjaoludest. Aga kuna mul on suur soov survestada Eesti kaupmehi rohkem mahetoodetele üle minema, siis olen eelistanud pigem mahetooteid.

Kuigi poodides, kus ma käin, neid tavaliselt kõrvuti päris ei ole. Tegelikult usun, et sõnum läheb paremini kohale otsesuhtlemisel kaupmeestega. Seega julgustan kõiki tootjate või poodidega aktiivselt suhtlema. Kasutage telefoni, e-posti, otsekontakte ja küsige, miks neil selline valik on. Mina olen ilmselt nii mõnegi poe nuhtlus, haha. Rahakotiga mõjutamine toimib ka, isegi kui ainult üks inimene vabapidamisel kanade mune ostab, siis tema elu jooksul teeb see kokku üsna mitu head muna.

Kasvasid Rootsis, kus on keskkonnateadlik olemine on hästi lihtsaks tehtud. Mida oleks Eestil sealt õppida?

Kui ma Eestisse kolisin, oli mul prügisorteerimine nii sisse juurdunud, et mul oli füüsiliselt valus klaaspudeleid tavaprügisse visata. Vedasin isegi oma kasutatud patareisid Rootsi tagasi, sest seal oli koht, kuhu neid viia, ja Eestis ma seda ei leidnudki. Võib-olla oli see kuskil olemas, aga sel juhul tavainimeste eest hästi peidetud.

Pärast mitut aastat Eestis olin ennast tagasi harjutanud prügi segi viskama. Pärast maale kolimist harjusin jälle ümber. Moraal on vist see, et teadlikkus peab käima koos võimaluste ja vastava infrastruktuuriga. Kui sa tahad sorteerida, peab see ka reaalselt
tehtav olema.

Nüüd on Rootsi täielikult mahetoidule üle minemas. See on valdkond, mis kasvab meeletult vaatamata üldisele majandussurutisele. Põhimõtteliselt pole enam toodet või teenust, mida ökomärgistuseta ei saaks. Isegi köögitootjad ja reisiteenuse pakkujad on ökomärgiga – kõik astmed nende toomisprotsessis vastavad nõuetele. Tarbijale on see väga lihtsaks tehtud. Lähed poodi ja kõrvuti seisavad mahesink ja tavasink, mahepiim ja tavapiim jne.

Teisest küljest ma ei tea, kui palju Rootsi inimesed on tegelikult oma elustiili muutnud – mahepiima valimine ei muuda palju, kui sa tarbid samas mahus ja sama häirimatult kui varem ning viskad ära sama palju.

Mida ma aga Rootsis ei ole tajunud, on patriootiline üleskutse tarbida kodumaist iga hinna eest. Kui Eestis puhkes transrasvade “skandaal”, olid paljud häiritud just sellest, et keegi julges Eesti oma kommifirmat kritiseerida. Ma arvan, et rootslased boikoteeriksid suuremate süümepiinadeta mõnda Rootsi tootjat kohe, kui selguks, et firma teeb midagi keskkonnakahjulikku või müüb odavaid aseaineid kvaliteedi pähe. Õigemini nad teevadki seda, just praegu on Rootsi sealihatootjatel väga raske elu pärast seda, kui loomakaitsjad paljastasid täiesti jubedad tingimused sigalates. Ilmselt igal rootslasel läks traditsioonilise jõulusingi isu üle ja see on nende laual sama oluline kui eestlastel verivorst!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta