Inimene, kes läheb mõnda marketisse või selvehalli ei oska selle peale tulla, et oleme seal kõik jälgimise all. Kuskil laes vaatab meid alati kiivalt mõni kaamerasilm. Muidugi, mitte kõigil inimestel, kes poodi sisenevad pole ausad kavatsused ja seepärast ma täitsa mõistan, miks on tööle võetud poodi trimmis musklitega kenad turvatöötajad.

Sama palju, kui neil on punnis muskleid ja kenadust, võiks neil olla ka empaatiavõimet ja tarkust vahet teha, kes on aus külastaja, ja kellel on halvad kavatsused. Nad peaksid ikka eelkõige inimest nägema, mitte igas ühes potentsiaalset pikanäpumeest. Selle eest nad ju palka saavad ja sellepärast peab neil olema oskust ja mõistust erinevate klientide vahel vahet teha.

Muidugi ma ei eita, et ongi olemas selliseid tegelasi, kes poes ainult mõtlevadki selle peale, kuidas ja mida tasku panna. Tavaline poekülastaja ei oska selle peale tullagi, et mõni liigutus poe riiulite vahel võib väga kahtlane tunduda kõrvalt vaadates.

Soovitan kõigile soojalt mitte sorida poe riiulite vahel oma käekotis või taskutes. Kui seda on vaja ikka teha, oleks tark enne riiulist piisavalt kaugele tulla, et vältida hilisemaid pahandusi turvatöötajatega. No - nii aitab nüüd sellest moraalitsemisest ja lähme selle juurde, miks ma üldse selle juttu kirjutasin.

Ka mul on olnud elu jooksul paar seika, kus ma pidin turvatöötajale tõestama oma ausust. Esimene kord juhtus see siis, kui mu tütar veel ülikoolis õppis. Läksime kõik koos vanaonu sünnipäevale. Mina, tütar ja tema poiss-sõber.

Olin kodus küpsetanud koogi ja pakkisin selle koos ahjuvormiga kotti, et see tee peal ära ei laguneks. Millegipärast oli meil vaja veel Kadaka Selverist läbi minna. Poiss tahtis vist onule ühe hea veini kaasa võtta. Käisime siis seal riiulite vahel ja vestlesime. Kõndisime ka kosmeetika lettide vahel. Juba seal nägin ma, et meid jälgib üks turvatöötaja. Kuna meil mingit halba plaanis polnud, ei teinud me ka temast välja. Las kõnnib sabas, see ju tema töö.

Lõpuks hakkasime kassa suunas liikuma. Meid saadeti viisakalt kassani ja kui me olime maksnud oma kauba eest ning lahkuda tahtsime, oli meil vastas juba kolm mehist turvatöötajat. Nad palusid meil kõigil oma kottide sisu välja tõsta. Alustati minust. Ladusin oma koti tühjaks. Näis, et neid üldse see ei huvitanud. Jõudsin siis pirukani ning tõstsin selle ahjuvormi kõlksudes ka kassaservale, seepeale elavnes turvatöötaja.

Ta toksas mu pirukat näpuga ja nõudis selgitust. Ütlesin, et lähme sünnipäevale ja see on kodus küpsetatud sai. Kui ta soovib, katsugu seda, sai on veel soe. Siis kriiskas turvatöötaja vihaselt, et alumiiniumvormis saiaga pole vaja poodi tulla neid eksitama. Kus ta üldse teadis, et see sai on alumiinium vormis sees, ta ju kilekotti lahti ei teinud. Järelikult oli mu kott juba enne läbi valgustatud.

See oli muidugi minu arvamus, ega ma kindlalt ei tea, kas saab üldse kotte läbi valgustada. Teiste kotte läbi ei vaadatud enam. Ma ei saanud tükk aega aru, mis ma siis valesti tegin. Miks ma ei tohtinud sai kotis poodi minna? Nad ju ei müünud sel ajal poes soojasid saiu.

Sünnipäeval seletas üks külaline mulle asja ära. Kus ma pidin teadma, et vargad viivadki fooliumis asju poest välja. Minul ju mingit sellist kogemust polnud. Olen siiani püüdnud kõik oma ostud ausalt teha ja olen selle üle uhke.

 Teine lugu juhtus mul aastaid hiljem. Mu tütrepojal oli koolis käsitöö tunniks vaja traati. Küsisin tööl mehaanikult, et kas ta ei saaks mulle mõned meetrid traati muretseda. Ta läks autosse ja tõi mulle umbes rusika suuruse kera vasktraati. Tänasin ja surusin selle endale kotti. Vahetuse lõpuks olin oma traadi juba unustanud.

Koju sõitsin ma muidugi Järve Selverist läbi. Ostmine läks vahejuhtumiteta kuni kassani. Hakkasin väravatest läbi minema ja alarm läks tööle. Kohale kappas kohe turvatöötaja. Oli teine suur ja musklis mees.

Mul kästi kott tühjaks teha. Ladusin siis koti sisu välja ja taipasime selle turvapoisiga korraga, et alarmi põhjuseks oli minu traadikera. Seletasin siis punastades, et see on lapselapse jaoks ja et olin selle jõudnud juba unustada. Turvapoiss oli ilmselt heas tujus, viskas veel nalja minu üle.

Ta lubas mul asjad kotti tagasi panna. Luges muidugi mulle läbi nalja sõnad peale ja lahkusime mõlemad naeratades. Ta sai küll klienti inimesteks pidada.

Niisugused lood siis juhtusid minuga teadmatuse tõttu. Panin need siia kirja, et teistel oleks kergem sarnaseid olukordi vältida. Saan sellest  aru, et turvatöötaja teeb ka vaid oma tööd. Kui need lood juhtusid, olin muidugi solvunud, sest ei tundnud endal mingit süüd.

Aastatega on see solvumine mul mööda läinud, kuigi pole veel  päriselt ununenud. Olen ikka ausalt poes oma ostud teinud ja jään siiani seisukohale, et minu hea nimi maksab rohkem, kui mingi vidin, mille saaks poes taskusse panna. Mulle pole lihtsalt selliseid seiklusi vaja. Olen uhke, et mu nimi on siiani määrimata. Elan ausalt ja elu läheb ju ikka edasi.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta