Sosnovski karuputk ja hiidkaruputk, mis toodi Eestisse põllumajanduslikel ja mesinduslikel kaalutlustel pärast II Maailmasõda, kujutavad endast üha suurenevat ohtu maastikele ja kohalikule liigilisele mitmekesisusele. Neile tugeva invasiivse iseloomuga ja kiiresti levivatele liikidele on antud võimalus takistamatult paljuneda ja levida mitmekümne aasta jooksul pärast esialgse aktuaalsuse kadumist.
- Elurikkus ja looduskaitse
- 50Pluss
- 6. august 2009
- Sosnovski karuputk. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Taimed on kiire kasvuga ning suudavad juba varakevadel saavutada kodumaiste liikide ees tuntava edumaa. Nende suured lehed varjutavad maapinna ning võtavad sellega teistelt taimedelt kasvamisvõimaluse.
Karuputk on levinud kõikjal Eestis, vähem saartel ja rohkem Lõuna- ning Lääne-Eestis. Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel. Taimede lehelabad on kuni meeter pikad ja pea sama laiad. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib maapinna lähedal suve lõpus ületada 10 cm.
Karuputke võõrliigid on inimesele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket. Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suuri vesiville meenutavad villid. Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.
Karuputke tulnukliikide kontrolli all hoidmiseks ning kodumaise looduse kaitseks on vaja võidelda, kuna tõhusad looduslikud vaenlased karuputke võõrliikidel puuduvad. Taimedest vabanemiseks tuleb takistada viljumist ja taimed enne seemnete valmimist hävitada. Mulda aastate jooksul kogunenud idanemisvõimeliste seemnete kahjutuks tegemiseks tuleb tõrjet mitme aasta jooksul korrata, kuna kõik mulda pudenenud seemned ei idane järgmisel aastal pärast valmimist. See kehtib kõikide tõrjeviiside puhul. Kui taimedei lastakse tõrjeperioodi vältel kasvõi kordki viljuda ning seemneid levitada, võib seni tehtud jõupingutused luhtunuks lugeda.
Karuputk on levinud kõikjal Eestis, vähem saartel ja rohkem Lõuna- ning Lääne-Eestis. Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel. Taimede lehelabad on kuni meeter pikad ja pea sama laiad. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib maapinna lähedal suve lõpus ületada 10 cm.
Karuputke võõrliigid on inimesele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket. Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suuri vesiville meenutavad villid. Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.
Karuputke tulnukliikide kontrolli all hoidmiseks ning kodumaise looduse kaitseks on vaja võidelda, kuna tõhusad looduslikud vaenlased karuputke võõrliikidel puuduvad. Taimedest vabanemiseks tuleb takistada viljumist ja taimed enne seemnete valmimist hävitada. Mulda aastate jooksul kogunenud idanemisvõimeliste seemnete kahjutuks tegemiseks tuleb tõrjet mitme aasta jooksul korrata, kuna kõik mulda pudenenud seemned ei idane järgmisel aastal pärast valmimist. See kehtib kõikide tõrjeviiside puhul. Kui taimedei lastakse tõrjeperioodi vältel kasvõi kordki viljuda ning seemneid levitada, võib seni tehtud jõupingutused luhtunuks lugeda.
Allikad: www.loodusajakiri.ee; Bioloogilise mitmekesisuse võrgustik; Keskkonnaministeerium; www.tallinn.ee
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
