Paljude jaoks on sportimine meeldivaks, tervisele kasulikuks tegevuseks. Sport ühendab ja inspireerib inimesi. Sporditakse igal pool – spordihallides ja staadionitel, parkides ja tänavatel, metsades, rabades, mägedes, merel ning isegi kõrbetes. Spordisõpru on rohkelt ja spordi populaarsus üha kasvab, paraku suureneb ka spordi surve loodusele ja keskkonnale.

Sporditakse nii linnas kui maal. Kui linnakeskkond on rohkem korraldatum ja läbimõeldum elurikkuse vaatevinklist lähtuvalt, siis maal on elusloodus aga tundlikum igasuguse tegevuse suhtes. Uue spordihoone või väljaku ehitamise, vana renoveerimise või hoopis spordiürituseks sobiva ajutise paiga loomisega võib sport negatiivselt mõjuda elurikkusele läbi maakasutuse, müra, saastamise, jäätmete, valgustuse, liikluse ja ressursikasutuse. Nii ongi maal spordi mõjud ulatuslikumad, sest seal on uue spordipaiga rajamiseks sageli vajalik luua juurdepääsuteid, parklaid, pealtvaatajate ja stardi/finiši alasid, ühendada voolujuhtmeid ning veevärki, kasutada kemikaale, väetiseid ning puhastusvahendeid, ka valgusreostus suureneb. Pealtvaatajate massid aga tekitavad lärmi, vibratsiooni, prügistavad, tõstavad liikluskoormust ning reostavad pinnast õli- või kütuseleketega ja trambivad sisse jalgradu ning pargivad autosid väljaspool parkimisalasid.

Spordiürituse või -paiga korraldamine ja arendamine linnakeskkonnas näib olevat riskivabam. Aga linnaski elab hulgaliselt liike, kes kasutavad elupaigaks seinu, sildu, katuseid ja teisi ehitiste osi. Nahkhiired, linnud, samblad ja samblikud, seened, taimed, loomad, putukad – linn on neile kõigile koduks. Lammutades või renoveerides vanu ehitisi lüüakse segi linnaloomade, lindude ja putukate elupaigad, suureneb vibratsioon, valgus- ja müra- ning tolmureostus, mõjutades sedasi linnaloodust.

Linnakeskkonnas on näiteks parkidel mitu funktsiooni: rohealana toetavad nad elurikkust, olles samas ka sobivad puhke ja sportimise paigad spordiväljakute ning staadionite kõrval. Kuid vabaõhu spordipaigad on sageli ülehooldatud, eriti intensiivseks muutub hooldus näiteks enne spordiüritusi. Siis niidetakse, väetatakse ja niisutatakse rohkem muru, saetakse oksi ja puid, raiutakse võsa, riisutakse lehti, alad piiratakse sageli ka taradega. Selline tegevus aga häirib ja hävitab elupaiku.

Sport tahab sõbrustada loodusega

See, kas sporditakse siseruumides või värskes õhus, mõjutab keskkonda ja loodust samuti erinevalt. Spordihallidega võrreldes laiuvad näiteks staadionid ja spordiväljakud suuremal maa-alal ja keskkonna seisukohast on väga oluline, kuidas neid väljakuid-staadione hooldatakse. Vale asukoht, ebasobiv hooldus (üleväetamine, joogiveega muru kastmine, mulla tihendamine) võib kaasa tuua looduslike elupaikade hävimise. Spordihallid asuvad küll väiksemal maa-alal, kuid keskkonnakahjusid loovad nad peamiselt läbi oma tohutu energia- ja veetarbe. Paljud spordihallid moderniseerivad usinalt oma vee- ja küttesüsteeme ning valgustust keskkonnasõbralikumaks.

Tõsiseks probleemiks linnades on autodega sportimispaika sõitmine. Seetõttu soovitatakse rajada rohealasid ja spordiväljakuid ning -hooneid elurajoonide lähedusse, et väheneks liikluskoormus ja sportima pääseks ka jalgratta või ühistranspordiga. Sport mõjutab liiklust ja seeläbi ka looduskeskkonda. Sport ja turism on tänapäeval seotud rohkem kui kunagi varem, sageli on sport reisimise peapõhjuseks (nt spordiürituste külastamine, suusatamine, kärestikusõit, mägimatkamine, maastikujooks jne). Suurbritannias tehtud uuringust selgus näiteks, et jalgpallimängu pealtvaatajate ökoloogiline jalajälg oli keskmiselt seitse korda suurem just peamiselt tänu sihtkohta reisimisele.

Sport tahab sõbrustada loodusega

Spordimaailm puutub vahetult kokku ka näiteks plastikreostuse probleemiga. Staadionid ja pealtvaatajate alad on peale spordiüritusi täis mahaloobitud plastikpudeleid, -kõrsi, -topse, -pakendeid ja -taldrikuid. Purjetajad, surfarid ning ujujad võistlevad aga ookeanides ja meredes üha suuremate prügihunnikute vahel. Sellest ajendatult asus Rahvusvaheline Olümpiakomitee tänavu tõsiselt võitlusesse plastikreostusega, seades eesmärgiks kasutada 2020. a. igal spordiüritusel keskkonnasõbralikust materjalist söögi- ja jooginõusid ühekordsete plastikesemete asemel, samuti on olulisel kohal teadlikkuse tõstmine plastikreostuse tekitamise osas.

Spordis tegeletakse plastiksaastega juba mitmeti. Näiteks osaleb puhtama ookeani sõnumit kandval Volvo Ocean Race´i võistlusel jaht „Turn the Tide on Plastic“, mis kogub oma 45 000-meremiilisel teekonnal ookeanist mikroplasti uurimiseks andmeid. Keskkonna jätkusuutlikkuse ja teaduse nimel alustas ka Ben Lecomte tänavu juunis ujumisretke Tokyost San Franciscosse. Ekspeditsioonil hangitakse ookeanist materjali kaheksa uurimisteema jaoks. Araabia Ühendemiraatides on aga grupp sukeldujaid kokku korjanud Araabia merest tonnide viisi prügi, et dokumenteerida mereelu ja ka tõsta teadlikkust plastikprügi põhjustatud kahjudest. Plastikkõrte keelustamine, biolagunevate või taaskasutatavate topside kasutusele võtmine – need on mõned näited, mida spordimaailm on juba teinud plastikuvabaks saamiseks. Profisoprtlaste kõrval saab aga igaüks ise asuda prügiga võitlusesse, näiteks ploggingut harrastades. See on Rootsist pärit populaarne trend, kus sportimise ajal korjatakse ühtlasi ka maas vedelevat prügi.

Sport tahab sõbrustada loodusega

Lisaks plastikreostusele maadleb spordimaailm ka süsiniku emissioonide vähendamisega. Kahjuks on mõned spordialad, näiteks rallisport ja veesuusatamine agarad „planeedi küpsetajad“. Paraku puudub kütusele tõhus alternatiiv. Ka populaarne golfimäng koormab keskkonda. USAs on ümmarguselt 13 000 golfiväljakut. Igal aastal lisandub keskmiselt 110 uut väljakut. Golfiväljaku laiumine suurel maa-alal, maapinda imbuvad muruhoolduse kemikaalid, lisaks tohutu veetarve selle sametrohelise muruvaiba hoidmiseks, see kõik koormab keskkonda ja hävitab looduslikke elupaiku.

Isegi süütuna näiv tegevus nagu looduses matkamine võib aidata kaasa loomaliikide hävimisele. Nimelt peavad loomad toiduotsimise asemel end hoopis matkajate eest varjama. Näiteks selgus uuringust, et inimeste rekreatsioonitegevuste tõttu kannatasid looduses kõige rängemalt kahepaiksed, roomajad ja selgrootud, end ei lasknud üldse inimestest segada varesed ja närilised. Matkamine on aga lubatud 94% kogu maailma looduskaitsealadel. Innukamad elurikkuse ja elupaikade kaitse toetajad veedavad rohkem aega looduses. Nii selgus looduskaitseteemalisest uuringust, et näiteks linnuvaatlejad ja jahimehed on keskmiselt kaheksa korda rohkem hõivatud looduskaitsega kui need, kes aktiivselt looduses aega ei viida.

Sport tahab sõbrustada loodusega

Spordisõpru on miljoneid ja teadlaste sõnul on ka sport tõhus vahend elupaikade loomisel ja keskkonnateadlikkuse tõstmisel. Elupaikade arvukust saab suurendada linnakeskkonnas degradeerunud alade taastamisega, nagu Sydney olümpiamängude raames tehti linna prügilast spordi- ja loodusala, äri- ning elamumaa. Samuti saab elurikkust toetada ka näiteks spordiehitistes „roheliste katuste“, „elavate seinte“ kasutamise või spordiväljakute äärde ja rohealadele tolmlejate ligimeelitamiseks sobivate taimede istutamise, aga ka nahkhiirtele, lindudele, loomadele pelgupaikade loomise kaudu. Elupaiku saab luua ka veesilmade taaselustamise ja purskkaevude asemel hoopis tiikide rajamise abil, mille kallastel kasvaks kõrkjad ja pilliroog, või kasutada spordihoonete ja -väljakute ehituses betooni asemel hoopis puitu, mis oleks meelepärasem putukatele. Kõik see on ühtlasi kasulik elusloodusele ja pakub samas ka silmailu.

Spordi abil saab edastada ka olulisi keskkonnasõnumeid. Heaks võimaluseks on just spordiüritused. Võib kasutada maskotte, kes kannavad endas sõnumit ürituse toimumispaigas elutseva ohustatud looma- või linnuliigi kohta, aga ka infotahvleid, telefoniäppe, videoid, fotosid, meeneid, isegi personali riietust, spordikommentaatoreid ja sportlasi – kõike, mille abil saab tõmmata masside tähelepanu ja edastada sõnumeid spordiürituse paigaga seonduvatest elurikkuse või keskkonna küsimustest. Ka sporditoodete abil saab toetada keskkonna jätkusuutlikkuse ideed. Näiteks Adidas ja Parley ühendasid jõud ning toodavad nüüd ookeaniprügist tehtud rõivaid ja jalatseid. Jalatseid on müüdud juba miljon paari.

Sport tahab sõbrustada loodusega

Spordiürituste korraldamisel, ajutiste või püsivate spordiehitiste rajamisel on mitmeid võimalusi, kuidas keskkonnale kahjulikke mõjusid välja selgitada ja nendega toimetada. Seadustes näpuga järje ajamise kõrval soovitatakse muuhulgas ka näiteks keskkonnakahjude ning -mõjude vältimist, minimeerimist, endiste olude taastamist ja korvamist. Negatiivsete mõjudega arvestamata jätmisel võib aga ähvardada oht jääda ilma sponsoritest, venima võib hakata ehituslubade saamine, võivad tekkida konfliktid kohaliku kogukonnaga ning ka meedias võib sattuda halba valgusse. Lahendusena soovitatakse teha koostööd võimalike keskkonnakahjude ja -mõjude varajaseks märkamiseks juba spordiehitiste ja -sündmuste planeerimisetapis ökoloogidega.

Sportimine vajab loodust. Sport läbi keskkonnahoidlikkuse prisma aitab säilitada väärtuslikku looduspärandit ka tulevastele põlvedele sportimiseks.

Sport tahab sõbrustada loodusega

Allikad:

www.businessinsider.com/

doitgreen.org/topics/recreation/

www.ecowatch.com/olympics-plastic-pollution-2575376546.

www.forbes.com/sites/uhenergy/2017/12/11/

portals.iucn.org/library/node/47599

/www.progressiveteacher.in/sport-and-environment/

www.sciencedaily.com/releases/2015/03/150310073845.htm

source.colostate.edu/

www.theguardian.com/sport/2006/oct/29/features.environment

thelongestswim.com/

www.unenvironment.org/news-and-stories/story/

www.volvooceanrace.com/en/home.html

Jaga: