Viimase viie aasta jooksul on autotootjad hakanud aru saama, et ka auto vajab korralikku multimeediaseadet, sest paljud juhid veedavad valdava osa päevast autos. Nii on lisandunud suured ekraanid, mis lisaks audio ja video taasesitusele suudavad kuvavad oma ekraanil auto asukohta ning anda juhiseid plaanitud sihtmärki saabumiseks. Kuid sellist niinimetatud „musta kasti“ nagu lennukis, autos veel täna tehaseseadetes ei leia.

Aastat kolm tagasi hakkasid levima Youtube’i keskkonnas Venemaa avarustest pärit videoklipid, kus teel sõites olid jäädvustatud uljad möödasõidud, mis tavapäraselt lõppesid suure pauguga.

Esmapilgul võis jääda mulje, arvestades video kvaliteeti, et mõnel kaassõitjal on olnud lihtsalt õnne jäädvustada selline totter möödasõit nutitelefoniga. Kuid veidi pikemal uurimisel selgus, et Venemaal kasutavad autojuhid hoopiski sõiduregistraatoreid, mis kallimate autode kindlustamisel on kohustuslikud seadmed.

Tasapisi on sellised seadmed kohta leidmas ka Eestis registreeritud autodes ning seetõttu vaatamegi veidi lähemalt sõiduregistraatoreid ning hindame nende kasulikkust.

Andurid, ekraanid, kinnitused

Autosse paigaldatav registraator on väike kompaktne videokaamera, mida kasutatakse sõidu salvestamiseks nii tööle kui poodi sõites. Seadet ei pea käsitsi sisse lülitama, sest tootjad on kasutaja elu mugavamaks teinud ning seadistustest saab valida automaatse salvestamise, mis reageerib liikumisele.

Mõned tootjad on varustanud oma kallimad mudelid ka G-anduriga, mis reageerib äkilistele kiirusmuudatustele (äkkpidurdus) ning salvestab löökide või tugevate raputuste korral video niinimetatud kaitstud failina.

See on küll kasulik funktsioon, sest selliseid faile seade üle ei kirjuta, vaid need tuleb hiljem käsitsi kustutada. Arvestades aga Eesti teeolusid, võib pikemat aega konarlikul kruusateel liikudes niimoodi mälukaart lõpuks täis saada.

Ekraani paigutuse järgi jagunevad seadmed kolmeks: ühed on liigutatava liigendekraaniga, teised ühes tükis tervikseadmed. Ja kolmandatel puudub ekraan sootukski. Eks mingil määral sõltub registraatori hind just ekraani suurusest, mis jääb kahe ja kolme tolli piiridesse.

Samas aga näitab kogemus, et ekraani olemasolu ja vaatenurk on vajalikud vaid seadme paigaldamisel. Sõidu ajal võib ekraanist saada hoopis segav element, sest juht, eriti algaja, kipub teed jälgima läbi registraatori ekraani.

Paigaldamine

Paigaldamisel peab arvestama kahe reegliga. Esiteks tuleb leida kaamera paigutamisel selline kindel asukoht, et sõidutee auto ees ja ka külgedelt oleks täiesti nähtav. Ning teiseks peab arvestama sellega, et registraator ei segaks juhi vaatevälja.

Seadmed kinnituvad esiaknale iminapa abil. Kinnitused on kompaktsed ning liigendid kergesti kolmes suunas reguleeritavad. Liigendid ise on küll plastmassist, kuid hoidavad kaameraid kindlalt paigal. Reguleerimisnupud tasub hoolega kinni keerata, muidu võib registaator sõidu ajal vibreerima hakata või lausa lahti põruda, mis aga mõlemad juhul mõjutavad salvestuse kvaliteeti ja seda mitte paremuse poole.

Salvestamine

Sõiduregistraatori põhiülesandeks on pidev kvaliteetse video salvestamine. Mida parem on pildikvaliteet, seda lihtsam on juhil hiljem oma süütust (või süüd) tunnistada. Enne ostu tasuks kaupluses kohapeal uurida suurelt ekraanilt seadme poolt salvestatud näidisvideot ja selle järgi oma ost sooritada.

Kui veel aastat kolm tagasi pakkusid paljud tootjad vaid VGA lahutusega seadmeid, siis nüüd on mõõlgi valdavalt HD-võimekusega registraatorid. Võimalik on valida HD 720p ja lausa Full-HD 1080p kaamerate vahel.

Seadme enda pisikesel ekraanil ei tule küll VGA ja HD video kvaliteedi vahe välja, kuid suurel ekraanil on teine asi. Mõned tootjad on lisanud oma seadmele ka teise kaamera, mis teeb võimalikuks salvestamise ka läbi tagaakna.

Salvestatava ala laiuse tagavad 120-kraadise vaatenurgaga objektiivid. Selline vaatenurk on piisav, et katta ära kogu A-piilarite vahele jääv ala. Leidub ka 160 kraadise vaatenurgaga kaameraid, kuid nende videopilt meenutab „kalasilm“-objektiiviga ülesvõetud videoid – pildi keskosas on küll laiust, kuid ülalt ja alt jookseb kaader kokku.

Salvestusmeediana on kasutusel SD ja SDHC mälukaardid, maksimaalse suurusega 32GB. Ühele sellisele kaardile mahub ligi 11 tundi salvestusi. Arvestades töö- ja puhkeaja seadustega, siis selline maht on piisav ühe päevateekonna jäädvustamiseks.

Aga miskit hullu ei juhtu ka väiksemate mälukaartidega. Registraatorit saab seadistada üle kirjutama vanemaid salvestusi, mistõttu ei ole kasutajal tarvis salvestusi vahepeal käsitsi kustutada. Kui aga juhtub teel midagi, mida on vaja näiteks tulevastele põlvedele säilitada, oleks hea, kui autos leidub teine tühi mälukaart. Vajutus mälukaardile, vana välja ja uus sisse.

Enne ostu tasub proovida, kui suur on registaarori mälupuhver. Tehnilisest andemetest seda küll välja ei loe, aga salvestuse taasesitamisel tulevad vahed esile. Iga eelmise video lõpus peab olema paar kaadrit täpselt sama sisu, mis järgmise videoklipi alguses.

Kui sellist ülesalvestust ei ole, võib see tähendada, et sõites maanteel maksimaalse lubatud kiirusega, võib jääda salvestamata ühe sekundi pikkune teekond, mis siis meetritesse arvutatuna annab 25 meetrit. Aga üks sekund võib teinekord osutuda väga tähtsaks.

Lisavõimalused

Mõned tootjad on lisanud oma registraatoritele infrapunalampe, et parandada öise salvestuse kvaliteeti. Kuid video salvestamisel ei ole sellest praktilist kasu. Pigem aitavad need pimedas fotode tegemisel, sest nende valgustuse ulatus on vaid paari meetrit.

Linnas aitab paremat videokvaliteeti tagada tänavavalgustus (kui on!) ja maanteel piisab autotulede valgusest. Ei tasu ka loota kaamerasse ehitatud LED-valgustusest, sest ka selle ulatus on minimaalne. Auto salongist lähtuv valgus kipub tagasi peegelduma esiaknal ning selline peegeldus valgustab üle video esiplaani.

Kõik, mis jääb tuuleklaasist kaugemale, on pilkases pimeduses, sest registraatorisse sisseehitatud automaatika vähendab sellisel juhul kaamera ISO-tundlikkust. Testid on näidanud, et parema kvaliteediga video tagas hoopis LED valgustuse menüüst välja lülitamine.

Imelikul kombel puudub registraatoritest GPS-i funktsioon. Või pakuvad tootjad GPS-moodulit lisavarustuse nimekirjas. Aga kui tõsiselt järele mõelda, siis GPS-vastuvõtja täpsus on ± paar meetrit.

Mis aga tõendusmaterjalina võib tähendada, et auto sõitis hoopis vastassuuna vööndis. Targem on jääda lootma kvaliteetse videomaterjali peale, mis reaalajas salvestas autode liikumissuunad ja täpse paiknemise õnnetuse hetkel.

Hinnad

Registraatori ostmisel tasub eelkõige arvestada auto esiklaasi kaldenurga ning armatuurlaua ehitusega, et vältida esiklaasi peegeldusi kaamera objektiivil. Kindlasti tasub uurida video kvaliteeti, sest leidub seadmeid, mis kasutavad HD või Full-HD pildi salvestamisel pikslitega manipuleerimist interpolarisatsiooni teel. Pakendil on küll HD tähis, aga reaalselt on seadmes sees vaid VGA resolutsiooni salvestav sensor.

Aga üheks valiku kriteeriumiks on ikka ja jälle hind. Full-HD registraatorite hinnad on umbes 30% kallimad kui HD-seadmete omad. Üks kallimaid ja parima videokvaliteediga registraatoreid on FineFu CR-500HD (329.-), milles leiab Sony videosensori.

Ka tuntud autonavide tootja Garmin on laiendanud oma tootevalikut sõiduregistraatoritega. Nende hinnajärk jääb 100 ja 260 euro vahele. Hästi populaarsed on Prestigio ja GoClever registraatorid, erinevaid mudeleid on palju ning hinnad jäävad 60 kuni 140 euro vahele.

Kindlustuse seisukoht
Eesti Liikluskindlustuse Fond / Eesti Kindlustusseltside Liit
Erik Ernits, kahjuennetuse valdkonna juht

Enamik kindlustusjuhtumeid lahenevad lihtsalt ning kaamerasalvestistel nende kahjude hüvitamisel olulist tähtsust ei ole. Kiire kahjude hüvitamise aitab tagada liiklusõnnetuse korrektne vormistamine sündmuskohal. Kui asjaolud on selged ning üks osapool enda viga tunnistab, siis tuleb see kirjalikult vormistada. Korrektselt vormistatud juhtumite puhul ei ole täiendavad tõendid nagu nt kaamerasalvestised enamasti vajalikud.

Kaamerasalvestised osutuvad oluliseks neil vähestel juhtumitel, kui osapooled ei saa omavahel liiklusõnnetuse asjaolude osas kokkuleppele või nad on asjaolusid sündmuskohal valesti hinnanud ja see selgub alles pärast liiklusõnnetuse vormistamist ning sündmuskohalt lahkumist.

Sellisel juhul võib kaamerasalvestis aidata nii politseil kui ka kindlustusandjal selgitada, kes liiklusõnnetuse osapooltest selleni viinud eksimuse tegelikult tegi. Liiklusõnnetuse kohta käivat infot vaadatakse kogumis ning püütakse sündmusest võimalikult objektiivne pilt kokku panna.

Kaamerasalvestise väärtus seisnebki eelkõige selle objektiivsuses. Iga inimene tajub ennast ümbritsevat natuke erinevalt, mistõttu ei pruugi osaliste endi ja tunnistajate selgitused toimunust alati selget pilti anda. Vahel esineb ka olukordi, kus mõni osapooltest annab teadlikult valeinfot. Kaamerasalvestised ja fotod on reeglina usaldusväärsemad.

Allikas: G4Si sotsiaalmeediakanal „Julged hoolida?“

Sarnased artiklid