Kindlasti on paljud inimesed paanikahäirest kuulnud või koguni läbi enese kogemuste sellega kokku puutunud. Tänapäeva kiire elutempo ning sellest tulenev stress võib kahtlemata olla üheks paanikahäire tekkepõhjuseks. On teada, et paanikahäire esineb 1-5 % elanikkonnast, eelistades sealjuures naissugu - ¾ haigestunutest on naised. Tavaliselt haigestutakse varases täskasvanueas ning haigestumise tipp langeb 25-ndatesse eluaastatesse. Kahtlemata on kõneall olevast haigusest palju valearusaamu ning vähesest informeeritusest tulenevaid müüte.

Asjasse aitavad selgust tuua Lõuna-Eesti Haigla psühhiaatria arst-resident Merle Ruven ja Lõuna-Eesti Psühhiaatriakliiniku üldarst Katre Pääso.

Kuidas paanikahäiret ära tunda? Paanikahäire on psüühikahäire, mida iseloomustavad korduvad, ootamatud, ilma välise põhjuseta vallanduvad paanikahood. Paanikahoo all mõistetakse tugevat, järsku tekkivat hirmu- või ärevusetunnet, millele kaasneb hulgaliselt kehalisi sümptomeid. Iseloomulikud tunnused on südame kloppimine, hingeldamine, higistamine ja õhupuudus. Kuna hoo ajal tekkivad kehalised sümptomid imiteerivad raskeid haigusi (nt südameinfarkt), tõlgendatakse neid tugeva ohu märgina – tekib surmahirm. Hirmu tekitab tunne, et kaob kontroll oma keha ja mõistuse üle. Tüüpiliselt kestab selline hoog lühiajaliselt, alla poole tunni, vaibudes iseenesest. Paanikahoogude vahepeal võib inimene olla suhteliselt sümptomite vaba, välja arvatud kartlik ootus uue hoo ees.

Millised on paanikahäire tekkepõhjused? Paanikahäire tekkepõhjuseid on palju uuritud, kuid kindlat ja ühest põhjust pole leitud. On leitud seoseid pärilikkusega – sageli esineb haigus perekonniti. Enamusel paanikahäirega patsientidel on sarnase häirega sugulane. On täheldatud, et mida raskem on häire, seda tihedam on seos pärilikkusega. Samuti on leitud, et paanikahäire vallandumisele eelneb tihti stressi tekitav elusündmus, kuigi seda tagantjärgi on raske välja tuua. Seoseid on leitud nii bioloogiliste kui ka neurokeemiliste muutustega ajus.

Millistele ravivõtetele paanikahäire allub? Ravi on kompleksne, hõlmates endasse nii psühhoteraapia kui ka farmakoteraapia. Farmakoteraapias kasutatakse erinevaid antidepressante ja kindlaid teatud tüüpi rahusteid. Psühhoteraapia kujutab endast vestlusseanssi psühholoogi või psühhiaatriga, mille käigus õpetatakse patsienti oma sümptomeid mõistma ja kontrollima, kasutades erinevaid tehnikaid (lõõgastumisõpetus, hingamismeetodid jms).

Paanikahäirega seotud müüdid ja tegelikkus

* Paanikahäire on ainult naiste haigus. Nii see siiski ei ole. Olgugi, et erinevate uuringute andmetel on enamus haigestunutest naissoost, ei tähenda see seda, et paanikahäire mehi ei taba. Mehi haigestub sellesse küll vähem, kuid kuna mehed pöörduvad arsti poole sageli harvem ning tihti alles nö viimases hädas, võib antud statistika mõnevõrra ekslik olla.

* Paanikahäire ei ole haigus vaid tähelepanuvajadus. Ka see ei pea paika. Paanikahäire on ärevushäirete gruppi kuuluv psühhiaatriline haigus, mis on patsiendile raskesti talutav ning ravimata jätmisel võib elukvaliteeti ja sotsiaalset toimetulekut oluliselt langetada. Tihti võib haigus tüsistuda nn agorafoobiaga, mis kujutab endast haigusseisundit, kus inimene väldib rahvarohkeid kohti hirmus, et paanikahoo tekkimisel puudub tal seal võimalus abi saada, antud situatsioonist põgeneda ning lisandub ka piinlikkuse tunne. Tingituna hirmust hoogude tekke ees, võib inimene ühiskonnast täielikult isoleeruda, jäädes koju nelja seina vahele.

* Paanikahäire on ravimatu. Paanikahäire kaldub küll olema kroonilise kuluga, kuid õigeaegsel ravile pöördumisel ning arsti poolt määratud ravi korralikul jälgimisel haigus oluliselt taandub. Uuringute kohaselt umbes 40-l protsendil haigestunutest aastate jooksul haigussümptomid kaovad ja neid uuesti ei teki, keskeltläbi 40-l protsendil esinevad kergemad sümptomid, mis oluliselt elu ei häiri, ülejäänud 20-l protsendil kahjuks haigus süveneb, häirides oluliselt elukvaliteeti ning toimetulekut. Haiguse kulgu erinevatel inimestel ennustada on raske.

Kuhu pöörduda ja mida ette võtta? Kui tunned ennast ära kirjeldatud haiguspildis, oleks vajalik pöörduda psühhiaatri vastuvõtule. Esialgu on vaja välja selgitada hoogude põhjus ning vajadusel alustada ravi. Oluline on ravi alustada koheselt, ideaalses variandis esimeste paanikahoogude järgselt. Samas ka inimesed, kes on oodanud, et haigus ise möödub, kuid paratamatult see nii ei ole läinud, võiksid tulla psühhiaatri jutule, sest ravi alustada pole kunagi hilja. Kaotada ei ole midagi, küll aga võita parema elukvaliteedi osas edaspidi.

Kuidas elada nii, et tõenäosus sellesse haigestuda oleks võimalikult väike? Kuna täpseid haigestumise põhjuseid ei teata, ei saa anda ka retsepti haigusest hoidumiseks. Paanikahäire teket otseselt vältida ei saa. Võib anda üldiseid soovitusi riski vähendamiseks tervislikuma elustiili näol, mis ei tule kunagi kahjuks. On leitud, et haiguse vallandumisel mängib rolli stress – seetõttu on oluline teha kõik selleks, et pinged ei kasvaks üle pea.

Kindlasti tasub meeles pidada, et juhuslik paanikahoog iseenesest ei tähenda veel paanikahäiret. Üksikud paanikahood võivad esineda täiesti tervel inimesel, samuti võivad nad esineda erinevate kehaliste haiguste korral ning ravimite kõrvaltoimena.

Seega – rohkem positiivset ellusuhtumist, aktiivsemat eluviisi ja rõõmsat elunautimist püüdega eirata ümbritsevat paratamatut negatiivsust! Püüdke väärtustada enda lähedasi ning teie ellu rõõmsaid emotsioone ja positiivsust toovaid inimesi ning kuldreegel on see, et igal hommikul ärgates teadke, et tänane päev tuleb kõige ilusam!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta