Tänane päike toob meestele tervist ja selge pea

17.01 on jõuluemapäev, mis on talve keskpaiga peamisi tähistajaid ja jõuluaja lõpetaja. Kui eeloleval kevad - talvel on tulemas terve rida naiste pühi, siis see on väheseid tähtpäevi, mida on nimetatud meeste pühaks. See on ka sigade, karja ja hea viljasaagi loomise päev.

Tööd ei tohi sellel päeval teha. Tuleb valmistada rammusat sööki ja viia seda ka pühapaika. Päeva toiduks on sealiha, eriti seapea, samuti oa- ja hernesupp. 
Aeg kaldub kevade poole. Jõulust saati on päeva päevatee läinud ligi tunni võrra pikemaks. Muiste teati, et pool loomatoitu peab siis veel alles olema. Karu pöörab külge ja hakkab teist käppa imema. Merre sünnib esimene hülgepoeg.

Jõuluema päeva on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead. Päeva kommetes ja -uskumustes on päikesel tähtis koht. Nagu mitmel teiselgi pühal on sel päeval heaks endeks, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tänapäeval siis rooli taha istuda, tuleb päikeseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.

Päikest peab sel päeval tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi üles puuriida otsa. Siis pidada sead hästi õnnestuma ja tuleb viljarikas aasta.

See päev on üks talve poolitavaid tähtpäevi, kuid samas peamine päev, mida seostatakse loomatoidu arvestusega. Harjumaal ja mujalgi on kõneldud:

"Tõnissepäev lüiakse talve selg pooleks. Peab veel järele olema pool loomatoitu ja kaks jagu inimesetoidust." H II 15, 769 (22) < Harju-Jaani khk – H. Tiedermann (1889)

Rahvakalender tunneb jõuluemapäeva ka taliharja, kesktalvepäeva, tsiapäiva, sianäü pühä, tõurapäeva, tõbepäeva, seaninapäeva ja meeste püha nime all. Nimed nagu tõnisepäev, tõnissapäev, tenüspäiv, tinnüspääv jts on ilmselt arenenud katoliikliku kirikukalendri Antoniusest. Sarnast nime kannab aga ka meie koduhaldjas Tõnn.
Jõuluema päev on tõnni vaka püha. Kuigi tõnni vaka tava oli viimati kõige tugevam Vändra kandis, on seda austatud pea kogu maal. Tõnni peetakse üldiselt koduhaldjaks, kuid võimatu pole seegi, et tõnn on lihtsalt vana tava, millest visalt kinni peetakse.

Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:

„Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha.“ ERA II 148, 114 (1) < Märjamaa khk – E. Poom (1937)

Tõnni vakk on laudadest, laastudest või vitstest ümar või kandiline vakk, kus hoiti mõnd püha eset ja kuhu pandi ande. Tõnni vakka (ka tõnne, õnne ja Uku vakk) asus võõra silma eest varjul aidas, parsil või lakas. Mõnikord on Tõnni vakk olnud ka õues puu all või kivil ning mõnikord isegi avaliku tee ääres või silla all. Tõnni vakaks on kutsutud ka mõnda kivi. Nii on Viljandimaal Tääksi ehk Õnniste küla hiiemäel asuva püha kivi nimeks Tõnni vakk.

Tarvastu kihelkonnas Vooru Kalmemäel asunud tõnnivakast on kõneldud nii:

„Nõndasama käitud Tõnni juures palumas, kas häid õnnistuse aastaid või kuskile minnes ehk midagi ette võttes. Palve kestnud aga alati nõnda: Kulla Tõnnike kallis Tõnnike anna jälle õnnistust ja saja võrelist sigidust meie nurmedele niidudele ja karjale. Varja neid kahju eest ja saada korda meie ette võtmised. Eesmasel päeval põlganud Tõnn antud ande ära, nõndasama ei pidanud siis ka midagi uut tööd algatama. Ohverdamine ja palvetamine sündinud ikka enamast neljapäsel päeval.“ E 39854/9 - P. A. Meil < Tarvastu khk., Suislepa v., Vooru k. (1899)

Andi viisid sageli naised, kes keetsid sel puhul seapead:

Põlva kiriku ligidal on Köstrimägi, sel mäel kasvab vana mänd. Igal Tõnisepäeval viidi sellele männile ohvrid. Naised keetsid herne või oaleent seapeaga ja viisid lännikutes seda leent ja vähemalt osa seapead Tõnnile ohvriks selle männi alla. Sinna tuli palju naisi oma lännikutega. Paari päeva pärast mindi vaatama, kas Tõnn ohvri söönud. E 8° XIII, 80 (142) < Põlva khk. - Eisen < Maiste (1933)

Teisal jälle on viinud andi mehed:

Võõpstes Lutsu poe asemel olnu suur ahivars. Sinna olevat viinuva tõnisepäeval siapääd. Kõik peremehed pidanu viima, et paremb vil'lasaak (oleks). Kes rohkemb viinu, sel ollu paremb vil'lasaak. Üks vaene peremiis viinu pool siapääd - ei ole rohkemb ollu viia. Tõine mees ahivare päält pimedas hüüdnu: Anna tõine pool pääd ka!" Mees läks koju. Ütles naisele: "Tõnn nurise, et veidi on, anna tõine ka!".

RKM II 411, 327/8 (10) < Võnnu khk., Terikeste k., Rebase k. – Heiki Valk < Salme Otsa, s. 1910 (1986)

Nagu põliste vägedega sageli, nii käsitles kirik Tõnni oma võistlejana, nimetas teda kurjaks ja halvaks ning võitles tuliselt ta austamise vastu. Sellisest suhtumisest on jäänud omajagu jälgi ka rahvapärimusse. Kirikumehed on rüüstanud Tõnni pühapaiku ja karistanud tema austajaid. Kiriku ajupesu mõjul hakkas muist maarahvastki andide viijaid pilkama ja mõnitama. Mitmed pärimused kirjeldavad aega, kui vana tava veel elas, kuid oli saanud kiriku mõjul juba kurja tähenduse. Nii selleski teates.

"Tõnisepäevaks tehti kõigest põlluviljadest tehtud jahust kakk, küpsetati ahjus ära ja murti katki. Sellest visati muist ahju, muist visati uksest välja ja öeldi: „Kurat võtku Tõnni ja tema anni!“ Siis Tõnn ei saa viljakasvu segada ega muud kahju teha." RKM II 66, 174 (15) < Märjamaa khk – E. Poom (1956)

Siga on ainus asi, mis seob jõuluema päeva kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga. Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõramaine uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool süüakse seda jõuluema päeval. Kuid päeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.

Jõuluema päeva nimi tähendab, et see on üks jõuluaja lõpetajaid. Nüüd on vist küll viimane aeg jõuluehete ärakorjamiseks ja jõuluks tehtud looduslikust ainest ohutiste (jõulutähtede, -krässide ja -kroonide) põletamiseks. Miks peaks kuuse ja enda valmistatud jõuluehted ära põletama? Aga eks ikka selleks, et pühad selleks korraks ära saata. Siis saab aasta lõpul taas uued ja paremad pühad luua.

Loe lisaks:

Tõnisepäev Eesti rahvakalendri antoloogias

M.J.Eisen. Vändra Tõnn

M.J.Eisen. Tõnn
 

Sarnased artiklid