Juba üle kahe aasta on Facebookis eksisteerinud grupp „Tagasi lätetele!”, millel on septembri alguse seisuga kogunenud 51 liiget. Asja idee on lihtne – saata postkastidesse tulevad valimisreklaamid tagasi nende allikatele, st parteide kontoritesse.
- Jäätmed
- Aare Pilv, Müürileht
- 9. oktoober 2013
Mõte tekkis juba 4 aastat tagasi – mu postkasti peal oli küll silt, mis teatas, et tellimata reklaami ma ei soovi, kuid ometi oli üks partei leidnud mooduse sellest mööda hiilida. Avastasin, et mu korteriukse välismise lingi külge oli riputatud silt, mis teatas „Läksin valima” ning all selle erakonna logo.
Imestasin, miks nad siis juba mu aknale kleepsusid ei kleebi, kui neil niikuinii taktitunnet pole. Eelmiste valimiste ajal leidsin oma postkastist (millel endiselt oli reklaami tõrjuv silt) ühe teise erakonna poolt välja antud väikse lauliku ning ilupilte mulle isiklikult tundmatute inimeste (st poliitikute) lapsepõlvest või sportimisest.
See on prügi. Mingit asjalikku (rääkimata hädavajalikust) infot ma neist pabertoodetest ei saa. Enamasti rändab see materjal kohe prügikasti. Ahju tulehakatuseks see paber tavaliselt ei kõlba. Miskipärast pakutakse valijaile koostöövormi „prügi meilt, prügikast teilt”.
Reklaamikulu moodustab 60-90% erakondade kogukuludest (Jüri Adams, „Erakondade rahastamisest läbi aegade”, Delfi, 31. oktoober 2012). Neid kulusid rahastatakse peamiselt kahel moel: kas annetustest (on põhjust osa sellest rahast ebapuhtuses kahtlustada) või erakondade riiklikest toetustest, st sellesama maksumaksja rahast, keda sunnitakse toimima erakondade prügikäitlejatena.
Aeg-ajalt kasutakse parteipropagandaks ka otseselt kohaliku omavalitsuse ressursse, mis samuti tuleb maksumaksjalt. Parteid kulutavad kümneid tuhandeid eurosid, et toota kraami, mille eesmärk on algusest peale jõuda prügikasti. See on ebaõiglane ja raiskav. Õiglane oleks, kui poliitikud ise enda toodetud prügi käitleksid. Sestap peaks tegema nii: kõik valimisreklaamid, millega privaatsesse sfääri tungitakse, võiks viia parteikontoritesse tagasi, tagasi lätetele.
Sellise teguviisi sõnum oleks mitmeharuline.
1. Puhtökoloogiline: ärge tootke prügi, vaid kasutage ressursse millegi loomiseks.
2. Poliitökoloogiline: ärge tootke prügi meie raha eest, st ärge raisake meie raha. Ärge mahhineerige oma annetustega (see muutub eriti naeruväärseks, kui arvestada, et te mahhineerite selleks, et toota prügi). Pidage puhtust nii materiaalses kui moraalses ja mentaalses mõttes. Ja miks mitte ka see – valija pole prügikast, ta on poliitiline subjekt, kellel on nt võime kõndida ja prügi selle lähtekohta tagasi tuua.
3. Sisulise ja väärika suhtluse sõnum. Valimiskampaaniad on suuresti muutunud kommertsiaalseteks – parteisid reklaamitakse nagu ostukeskusi, poliitilisi märksõnu pakutakse, nagu oleks need „hullude päevade” odavkaup. Niigi on meie poliitiline süsteem kujunenud suuresti klientelistlikuks, st teenete ostu ja müügi loogikal põhinevaks.
Poliitiline kommunikatsioon aga peaks olema sisuline mõtetevahetus, mitme poolega dialoog. See on lugupidamise küsimus. Kui poliitiline väli tahab olla usaldusväärne ja lugupidamist väärt, peaks ta ka valijat väärikalt kohtlema – mitte impulsiivse ostlejana, vaid mõtleva partnerina.
Sestap peaks siinses aktsioonis peaks tegema erandeid teatavat sorti reklaamidele, mille eesmärk on sisuline suhtlus. Näiteks kui mulle saadetakse parteiprogramm või valimisprogramm, mis on läbi kirjutatud (näiteks koos sellega, kust leitakse raha ühe või teise asja teokstegemiseks), siis see on valimisotsust teha aitav info. Prügiks tuleb aga lugeda kõik muu, mis ei erine oma laadilt tavalisest kommertsreklaamist või müügikataloogist. Aktsiooni kolmas sõnum on niisiis: suhelge valijaga sisuliselt nagu võrdne võrdsega.
See pole pelk protestiaktsioon. Selle sõnum on tegelikult konstruktiivne: poliitik, pea oma valijast lugu (et valija saaks sinust lugu pidada); ole tema suhtes aus; ära raiska ressursse – ka selles mõttes, et ära raiska võimalust põhjendada valijale oma tegevusplaane sisuliselt, ära viska ära sisulist võimalust pidada dialoogi selle üle, kuidas oleks kõige parem valla, linna või riigi asju korraldada.
Poliitik, palun taha, et sind valitaks sinu sisu, mitte kesta järgi. Ja siit järeldub omakorda – poliitik, palun ole ise selline, et sul seda sisu pakkuda oleks. Sest see on põhiline viis, kuidas hoida ära inimeste pettumust poliitikas.
Niisiis, kutsun üles tegema järgmist. Esiteks – hankige oma postkastile kleeps, mis teatab, et te ei soovi tellimata reklaami (see peaks olema ametlik Eesti Posti kleeps, millega kaasneb ka teie vastav avaldus – muude kleepsude järgimine pole Eesti Posti postiljonidele kohustuslik).
Teiseks – viigem valimiseelne poliitprügi tagasi parteikontoritesse, lisades sellele oma sõnumi. Selleks on kolm viisi: 1) tuua see vastavasse kogumispunkti, kust need siis lõpuks hulgaviisi parteikontorisse tagasi toimetatakse; 2) saata see posti teel kohalikesse parteikontoritesse tagasi (soovitavalt saaja kulul), 3) viia see isiklikult kohalikesse parteikontoritesse, kas postkasti või otse ametniku lauale (see annab võimaluse ka otse oma arvamust väljendada).
Tartus asub kogumispunkt Genialistide Klubi kohvikus (Lai 37). Tallinnas Uue Maailma asumis, raamatukogu "Kapsad" juures (Koidu 84) ja NO teatris (. Rakveres Teatrikohvikus, (Kreutzwaldi 2a). Infot teiste kogumispunktide ja muu kohta saab lugeda ja küsida Facebooki leheküljelt või blogist tagasilatetele.blogspot.com. Sisulisem arutelu käib Tagasi Lätetele Facebooki avatud grupis.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta