Haljastuse mõtestatud hooldamine ja sealhulgas tark niitmine aitab kaasa kvaliteetse elukeskkonna kujunemisele, elurikkuse säilimisele ja kliimamuutustega kohanemisele linnas. Rohttaimedega tegelemine on üks võimalus neid eesmärke saavutada.

Tallinn on otsustanud uue arengudokumendiga „Tallinn 2035“ pöörata varasemast enam tähelepanu haljastusele. Linnamaastiku tegevusvaldkonnas on eesmärgiks, et linnaruum oleks puhas, roheline ja atraktiivne.

Tallinna ruumiandmete registri järgi on pealinna pindalast üle 55 protsendi kaetud loodusliku või inimtekkelise taimekattega. Tegu on eriilmeliste haljas- ja rohealadega, mille hulgas leidub nii looduslikku rohumaad kui ka muruala (36,1%), kus kasvab mitmeaastaste madalakasvuliste kõrreliste tihe kooslus, mida korrapärase niitmisega hoitakse ühtlaselt madalana.

Selleks, et haljastu tasakaalustatud areng ja vajalike hooldustööde sagedus oleks tagatud kõigis linnaosades ühtsetel alustel, on Tallinna Linnavalitsus kehtestanud määruse „Tallinna haljastute hoolduse nõuded“. Korra järgselt liigitatakse haljastus hooldamise intensiivsuste järgselt nelja astmesse ning muru hoolduse nõuded avalikul alal jäävad vahemikku maksimaalsest kõrgusest 7 cm kuni niitmiseni kaks korda aastas.

Millise intensiivsusega tuleb avalikke niidualasid hooldada?

2016. aastal määrati avalikul alal olevale haljastusele hooldusintensiivsused ja seda lähtuvalt ala asukohast, keskkonnategurist, kasutusintensiivsusest ja hoolduse eesmärgist. Nii võib ühes pargis olla mitme hooldusintensiivsusega hooldatavat ala, aga ka näiteks maa-ala, mida intensiivselt ei kasutata ja hooldatakse väiksema tihedusega. Intensiivsemalt hooldatavate alade osakaal on vähenenud.

Liigirikkuse suurendamiseks niidualadel on oluline just mõõdukas niitmine. Harvemini niites on küsimuseks millal niita ja millega. Niitmise aja valikul sõltub see ilmastikuoludest ja mida soovime niitmisega saavutada.

Kui oluline on pidurdada umbrohtumist niidul, siis tuleks niita varem ja kui sooviks on alal kasvavate taimede paljunemine, siis tuleb niita peale nende seemnete valmimist ja varisemist. Suvelõpul niitmine soodustab lisaks õiterohkusele ka tolmeldajate liigirikkust ja arvukust. Oluline on jälgida, et niitmine toimuks ligikaudu 10 cm kõrguselt, sellega on võimalik luua – olenevalt kasvukohast – soodsamad kasvutingimused nt ristikutele või kukeharjadele.

Kui niitmisel kasutatakse tehnikat, mis purustab niitmisjäägid, võib see jääda maha. Jälgima peab, et niitmisjääkidest ei tekiks kulukihti, mis hakkab lagunema ja mille all taimestik võib hävida. Kui niidetakse tehnikaga, mis lõikab rohttaimed tervelt, ilma purustamata, tuleb niitmisjäägid koristada mõne päeva jooksul peale niitmist. Niitmisjääkide eemaldamisega surutakse alla domineerivaid taimeliike ja muudetakse seeläbi mitmekesisemaks tolmeldajate toidulaud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta