Kui president surus detsembris kätt seekordsetel aasta vabatahtlikel, seisis vabatahtlike juhendajana tunnustatute seas Serve The City (STC), mille inimesed teevad ise ja innustavad teisi tegema head ja sellest õppima. Andrei Liimets uuris ajakirja Hea Kodanik peagi ilmuvas numbris algatuse eestvedaja LAURI LUIDE käest, kui varmad on eestlased vabatahtlikuna kaasa lööma, milliseid muutusi on see ühiskonnas toonud ja milliseid veel tuua võiks.

Ilmselt on üksjagu inimesi, kes tahaks midagi vabatahtlikult teha, aga ei oska kusagilt alustada. Kus ja kellele sinu meelest vabatahtlikku panust kõige rohkem vaja on?

Ma ei tea, kas inimesed mõtlevad nii, et mida on kõige rohkem vaja teha. Ma arvan, et nad peaksid pigem mõtlema, mida nad tahaksid teha või keda nad tahaksid aidata. 

Mu jaoks üks meeldejäävamaid ja põnevamaid abistamisvõimalusi on vanainimeste juures. Näiteks hooldekodudes pole neil alati otseselt mingeid probleeme – on töötajad, kes hoolitsevad, esmased vajadused on kaetud, toit on laual, vahetatakse voodipesu ja nii edasi.

Kui me läksime nende käest küsima, kuidas me aidata saaksime, siis nad ütlesid, et tegelikult on kõik ju tehtud, aga õudselt igav ja üksildane on. Siis mõistsime, et sageli ei ole inimeste vajadused ilmselged. Näiteks vanadekodus me pea terve aja vestleme või mängime kaardimänge ja tundub, et me justkui ei olegi midagi saavutanud, ei ole mingit remonti teinud, ei ole libedaid teid soolanud, aga elanikud saavad sellest tugeva emotsiooni ja eluvaimu.

Olen tänu sellele kuulnud kümneid ägedaid lugusid. Kõik alustavad, et ah, mis mina, ma ei ole midagi teinud ja minus ei ole midagi erilist. Pigem kasutatakse võimalust kurta probleeme – sotsiaaltöötajad ei hooli ja telekat ei panda käima ja nii.

Kui tunned huvi, et kes nad on ja mis nad teinud on, tuleb välja, et nende seas on ajukirurge, psühholooge, poliitikuid, juriste, raamatupidajaid – professionaale, kes on elanud ajal, mida me ei kujuta ettegi. Mina loen maailmasõdadest õpikutest, aga nemad on siis elanud. Ja ma arvan, et kui nad näevad, et mina saan sellest kogemusest midagi, mul on põnev, siis neil on ka hea ja nad tunnevad, et neist on kasu olnud. 

Praegu juhendad uusi maailmamuutjaid, aga milline oli sinu enda esimene kokkupuude vabatahtliku tööga?

Ma olen vist terve elu vabatahtliku tööga tegelenud, aga varem ei toodud seda niivõrd välja – olen sellise kasvatusega perekonnast, kus ei ole harjumust kõigi liigutuste eest raha küsida, ja see oli kuidagi loomulik. STCsse jõudsin kolm aastat tagasi puhtalt huvist, kuidas heategevus sellise organisatsiooni toel käib. Käisin ühe vanainimese kodus aknaid pesemas ja pisut koristamas. Tol hetkel tundus see väga segase ja organiseerimatuna, aga jättis samas toreda mulje.

Kuidas sa STC juhi kohale jõudsid?

STC-le pani siin aluse ameeriklane Brett Toft. Kui ta oli aastakese koos tuttavatega proovinud, kas Eestis annab midagi sellist teha, hakkas ta otsima inimest, kes oleks valmis seda juhtima. Brett ise ei valda eesti keelt ja tahtis, et STC poleks miski, mis justkui tuuakse kusagilt, vaid et see oleks Eesti ja eestlaste oma. See on küll umbes sajas linnas tegutsev rahvusvaheline võrgustik, aga kõik need organisatsioonid on väga oma linnade nägu.

Palju inimesi teie juures töötab?

Keegi ei tööta täiskohaga, kuid on nii-öelda igapäevased vabatahtlikud, grupijuhid või vastutajad. Me nimetame neid blackshirt'ideks [sellistele vabatahtlikele STCst  antava musta värvi T-särgi järgi]. Nemad aitavad välja mõelda, mida täpselt, kus, kellega ja millal teha. Nad aitavad suhelda partnerite, sponsorite ja vabatahtlikega.

Meil on küll administreeriv meeskond, juhatus ja direktor, aga hetkel umbes 25 blackshirt’i on meie jaoks olulisuselt number üks. Püüdleme selle poole, et kõigil blackshirt'idel oleks oma projekt või valdkond, kuhu nad tahaksid kõige enam panustada. Tahaksime välja töötada palju regulaarseid heategevuse võimalusi – et kui keegi tuleb mõtte peale, et tahaks midagi teha, siis ta tuleb meie kodulehele ja saab vaadata valdkondade kaupa, millal ja millega ta rakendust leiaks. Ja siis blackshirt võtab temaga ühendust.

Kas te olete pigem vahendajad, kes vastavad abipalvetele, või initsieerijad, kes otsivad ise kohti, kus oleks vabatahtlikke vaja?

Pigem vahendajad, aga me oleme selle sõnaga ettevaatlikud. Me ei taha olla vahendajad selles mõttes, et otsime abivajaja ja -andja ning viime nad kokku. Me tahame seda protsessi kontrollida. Me ei hoia sellest kümne küünega kinni, aga usume, et abiandmise protsessil on suurem mõju kui lihtsalt teadmine, et oled kedagi aidanud.

On oluline, et abiandjad sõnastaksid enda jaoks, mis täpselt juhtus, kuidas väike tegu kellegi elu või mingit olukorda muutis, kuidas panus aitab kaasa üllama eesmärgi saavutamisele. Need on asjad, mille peale paljud ei mõtle. Kõik tahaks kasutada vabatahtlikke, aga sellele mõtestamisele rõhku ei panda ja tulemuseks on palju ühekordseid vabatahtlikke, kel tuli idee, kes tegid oma teo ära ja siis unustasid selle kogemuse.

Et siis konkreetse hea teoga võrdselt oluline on vabatahtlike arendamine?

Täpselt. Vabatahtlike arendamine on ennekõike tähtis, aga see, mida ta teeb, pole kindlasti tähtsusetu. Me oleme pigem vabatahtlike ühing kui heategevusorganisatsoon, aga vabatahtlike ühing, mis tegeleb heategevusega. Seega ma tahan, et meie tegevusel oleks positiivne tagajärg, aga põhienergia läheb vabatahtlike arendamise peale.

Kuidas te oma edukust ja mõju mõõdate?

Eks seda ole suhteliselt raske teha. Me kindlasti ei mõõda oma edu organisatsiooni kasvus. Kui keegi ühel hetkel avastab, et tal ei ole tegelikult meid vahele vajagi – kui ta hakkab näiteks ise käima kuskil lastekodus või kodutute varjupaigas –, siis superhea!

Meie töö on siis tehtud, meil on hea meel. Otsime järgmise inimese, kes innustamist vajaks. Kuna me hoiame oma vabatahtlikega tihedat sidet  ja suhtlemine on lahutamatu osa tegevusest, siis just suhtumise muutumine on see, mille järgi me hindame, kas oli edukas ettevõtmine või mitte.

Kuidas vabatahtlikud teie juurde jõuavad?

Ega palju ei olegi vaja teha. Tuleb nimi kirja panna ja õigel ajal kohale tulla. Eks parim reklaam ole nende inimeste kutse, kes on kogemusega rahul ja tulevad järgmisel korral mitme sõbraga. Algusajal tegelesime aktiivselt sellega, et käia ülikoolides rääkimas: panime oma lauakese püsti ja hakkasime tasuta kohvi jagama.

Aga kuna kvaliteetse kohvi valmistamine koos piima vahustamise ja kõigega võtab minutikese aega, saime samal ajal inimesele oma info edasi anda, et innustada neid tulema ja vaatama, mis see STC on. Mingil hetkel muutusime nii populaarseks, et meil oli pigem raske välja mõelda, kuidas rohkematele inimestele pakkuda võimalust midagi teha, mitte et kust inimesi leida.

Rekord listi kirja saatmisest kohtade täitumiseni – neid oli võib-olla 50 – on alla poole tunni. Tekkis mure, et ega see liiga eksklusiivseks muutu, et inimene peab ennast kolm üritust ette kirja panema.

Kas praegu teete aktiivset reklaami või on jõudlus maksimumi peal?

Eks vabatahtlikega ole selline hooajavärk, et vahepeal läheb see hurraa üle ja vahepeal tuleb jälle peale, aga me oleme jõudnud oma nõudlusele järele ja saaksime veel vabatahtlikke kaasata.

Mis neid inimesi seob, kes vabatahtlikuks tulevad?

Vist ei seogi mingi üks asi – ikka väga erinevad inimesed leiavad STC üles. Üle kolmandiku vabatahtlikest, sealhulgas blackshirt’idest, on näiteks vene emakeelega. Palju on inimesi käinud mujalt maailmast, näiteks Ameerikast ja Hiinast. Vanuse mõttes on kõige nooremad 14-15, kõige vanemad lausa 70-80.

Oletan, et noori on kõige rohkem?

Jah, keskmine vanus on 21 ringis. Mulle tundub, et me pigem oleme noorteorganisatsioon, aga ma loodan, et see ei ole kellegi jaoks piirav, ning see ei ole eesmärk, vaid kirjeldus.

Noored on aktiivsed, aga mille taha vanemate inimeste vabatahtlikuks tulek jääb? Kas nad ei jaga samu väärtusi või ei leia lihtsalt üles neid väljundeid?

Nii palju kui ma olen inimestega rääkinud, siis ei ole asi selles, et nad ei jagaks samu väärtusi. On tohutult palju inimesi, kes tahaks aidata. Üks näide – käisin hiljuti TEA kirjastuses ja vestlesin seal raamatupidajatega, kellest kõige noorem oli ehk 45. Rääkisin STCst ja meie eesmärkidest.

Nad olid väga üllatunud, et noored tahavad sellise asjaga tegeleda, ja küsisid, kuidas saaks toetada. Kui ma rääkisin, kuidas see tavaliselt käib – osaledes –, siis tuli selline reaalsustaju, et iseenesest nagu saaks, aga no nagunii oled päevad läbi tööl ja pärast pead lastega tegelema ja kes see raatsiks siis veel terve laupäeva ära anda. Aga pärast nad tulid ekstra ütlema, et kui saaks muudmoodi aidata, näiteks mingit raamatut kokku panna, siis nad tahaks väga. 

Kuigi noored on need, kel on rohkem aega, et siin-seal käia, siis see ei tähenda, et ainult nemad hooliks või oleks valmis aitama. Kui leiaks rohkem viise, kuidas terve pere kaasata, oleks vanemad vahest altimad tulema. Seni olen suutnud terve pere mõistes ainult enda peret kaasata, kui käisime jõulude ajal supiköögis abiks.

Mida sellest siis järeldada – et vanematel inimestel oleks lisamotivaatorit vaja? Kuidas seda neile pakkuda?

Kui vabatahtlikkuse auhindu jagati, siis üks läks sellist tegevust soodustavale töökohale, mille sai Saku vallavalitsus. See on hea autasu, sest näitab, et on asutus, kes toetab seda, et inimesed saaks teha midagi vabatahtlikult.

Kuna aeg perega olemiseks on nii üürike, siis väga hea võimalus oleks teha koostööd tööandjatega ja saavutada kokkulepe, et inimesed saaksid osaleda vabatahtlikus tegevuses argipäeval, võib-olla mingil määral tööajal. Siis oleksid paljud valmis rohkem abistama. 

Saates “Vaba tahe” rääkis Brett Toft, et kümme aastat tagasi ei olnud Eesti ühiskond veel vabatahtlikkusega harjunud ja mõeldi, et keegi justkui tuleb ja võtab ilma rahata tehes su töö ära. Kuivõrd olukord tänaseks muutunud on?

Enda kogemusest tundub, et me ei ole suhtumisega veel seal, kus tahaksime. Näeme ikka veel, et inimesed ei julge kasutada vabatahtlike abi, sest siis äkki leitakse, et võikski kogu süsteemi vabatahtlikkuse baasil teha, või hakatakse näpuga näitama, et kui nemad teevad vabatahtlikult, miks siis sina ei võiks. 

Teiseks tundub, et paljudes kohtades, eriti kuna majanduses on endiselt raske aeg, püütakse end ikka veel tõestada. Et kui ei anta endast 110%, on töö ja maine kaalul, seega rabatakse niivõrd palju, et erilist paindlikkust ja liikumisruumi ei ole. Puutume tihti kokku sellega, et kui läheme abi pakkuma, siis see on pigem koormaks.

Töögraafik on koondamiste ja muu tõttu nii pingeliseks läinud, et kui nad peavad võtma 10–20 minutit, et meie pakkumine läbi lugeda, ning veel tunnike meiega kohtumiseks, siis eelistatakse seda pigem vältida. Seetõttu on mitu partnerlust katki jäänud.

Kui oluline vastne aastaauhind sulle on ja kui tähtis on üldse vabatahtlike tunnustamine, sealhulgas auhindadega?

Seda auhinda ei saanud mina, vaid STC, ja see teeb selle tähtsamaks. Me loomulikult ei tegutse tunnustamise eesmärgil, aga tunnustamine annab motivatsiooni küll ja loodetavasti me motiveerime ka kedagi teist omakorda juhendama ja kaasama. 

Vabatahtlike juhendaja auhinna sai teiste seas nägemisvaegusega tütarlaps Christel Sogenbits. Kui me mõtleme, kes on need inimesed, keda võiks aidata, siis tema oleks ilmselt TOP10-s, aga ta ei saanud seejuures mitte aasta vabatahtliku, vaid aasta vabatahtlike juhendaja auhinna! See näitab, et pole olukorda, kus ei saaks oma entusiasmiga teisi kaasata. Teiste kaasamine on suurem asi kui üksi millegi tegemine. 

Kui palju sa jõuad juhina ise nii-öelda kätt külge panna?

Ma olen seadnud endale eesmärgiks teha mitte vähem kui enamik teisi meie vabatahtlikke. Kui mu roll hakkakski olema paberimajandus, siis oleks mõistlikum amet edasi anda, sest see pole sugugi minu tugevus. Ainus moodus, kuidas ma saan kedagi motiveerida, on siis, kui olen ka ise asjast inspireeritud ja motiveeritud. Ma küll ei jõua kõigil üritustel kaasas käia, aga üritan – ma võin olla küll direktor, aga ma olen ka blackshirt, selles suhtes mingeid privileege ei ole.

Tavaelus tegeled sa ITga, kuidas sa päevatöö ja vabatahtlikutöö teineteise kõrvale ära mahutad?

Selle ITga on nii, et minu töö iseloom ei nõua, et oleksin üheksast viieni rakkes. Kui keegi helistab, et tal on arvutiga midagi lahti, siis piisab oma arvutist ja netiühendusest või ka lihtsalt telefonist. Mu ajakasutus on suhteliselt vaba. Kui inimesed küsivad, millega ma tegelen, siis ma pigem nimetan STCd, kui oma palgatööd. IT toob küll leiva lauale, aga mu hing või kirg on ikka STCs.

Sinu pealehakkamisega noored inimesed kipuvad üldlevinud arusaama kohaselt Eestist välismaale parema materiaalse järje peale minema. Sina võtad vastupidi enda peale veelgi enam asju, millest sa materiaalset kasu ei saa. Miks ja mis sind siis ärasõitjatest eristab ja kas plaanid tuleviku Eestiga siduda?

Hetkeplaani järgi küll. On teada-tuntud fakt, et ükski juht ei tohiks liiga kaua oma positsioonil püsida, muidu läheb asi hapuks, aga Eesti on nii ideaalne koht selleks, kui tahad midagi saavutada, millest jälg järele jääb. Eesti on nii väike, lihtne on avaldada märgatavat, lausa üleriigilist mõju. STC andmebaasis on umbes 1200 inimest, kes on meie  kaudu vabatahtlikku tööd teinud. See on Eesti mastaabis suhteliselt suur number – Hiina või Ameerika puhul oleks täiesti tühine.

Sa oled öelnud, et sinu suurimaks unistuseks on, et iga tallinlane osaleks mingil kujul vabatahtlikus tegevuses. Kui realistlik see on?

Ma ei arva, et see oleks ebarealistlik, aga liiale on mindud vabatahtlikele natuke erilise staatuse andmisega. Justkui see oleks lihtsalt töö, mille eest ei saa palka. Aga vabatahtlikkuse vorme ja väljundeid on tohutult palju. Minu jaoks on oluline olla avatud millegi kasuliku tegemisele ilma sellest otsest tulu saamata. Kõik inimesed ei pea tegema kõike, aga kui jurist ei taha näiteks supikööki suppi serveerima minna, siis leidub ometi rohkelt kohti, kus tema panusest oleks kogu ühiskonnale kasu. 

Küsimus on suhtumises. Kui me teeme sellest vabatahtlikkusest staatuse või ameti, siis see tundub teistele kuidagi tülika ja kättesaamatuna – et sa justkui vastandad raha eest ja ilma rahata midagi tegevat inimest. Aga need on ju üks ja sama inimene, mina samamoodi töötan IT alal, aga pean end vabatahtlikuks, kuna leian lisaks sellele aega ja energiat midagi teha. Ja ma arvan, et on väga vähe neid inimesi, kes ei suudaks välja mõelda midagi, mida nad saaksid teha, et ka kellelgi teisel oleks parem.

Kas ja milliseid ohvreid oled sa pidanud oma nii-öelda tavaelus vabatahtliku tegevuse nimel tooma?

Eks rahaline ohver ole kõige selgem. Lisaks põhipalgale oleks ju võimalik saada tulemustasu kiiremini ja rohkem tegemise eest, mille jaoks mul pole aega. Aga see pole minu jaoks ka esmatähtis, sest ma tahan teha midagi, millel on rahast suurem väärtus.

Isiklikus elus olen üritanud asju nii sättida, et minu jaoks tähtsad inimesed oleks seotud samade asjadega. Siis ma ei pea lahutama oma isiklikku aega ja vabatahtlikku tegevust. Minu kihlatu on samamoodi STCs blackshirt, samuti minu vend, vennanaine, õde.

Ma ei tea, kas sa nõustud, aga mulle tundub, et paljude jaoks on vabatahtlikkus muutunud indulgentsiks, mis lubab jätkata muretumalt endise taustsüsteemi ja tavaeluga. Kas see on sinu meelest oluline, et inimene sellised eetilised kaalutlused läbi mõtleks ja laiemasse konteksti seaks?

Ma ei ole selle peale palju mõelnud. Praegu on juba suur saavutus, kui inimene ükskõik mis kaalutlustel vabatahtlikuks on läinud. Me väärtustame seda, et vabatahtlikkus ei oleks ainult projekt või kord aastas oma pattude lunastamine, vaid kogu mõtteviisi ja elustiili muutev tegevus. Umbes nagu “Teeme ära” talgud – kui sa oled ikka ise käinud ja mingi metsa ära koristanud, siis sa nii lihtsalt enam kommipaberit maha ei viska.

Teil on ka pisut religioosne taust – kui oluline ja nähtav see on?

STC ei ole religioosne organisatsioon, küll aga olen mina kristlane, Brett on kristlane, nagu ka suur osa alustajatest ja tegijatest. Meie tegevuse väärtused on inspireeritud Jeesuse elust, kuna tema peamiselt aitas teisi ja õpetas, et teiste aitamine muudab sinu elu.

Me oleme ennast kujundanud mittereligioosse organisatsioonina, kristlikest väärtustest üks on ka avatus kõigile. Enamik on saanud kristlikust taustast teada alles pärast meiega kokkupuutumist ja see ei ole ära hirmutanud, vaid pigem muutnud arvamust usklikest.

Mis sind Eestis kõige rohkem rõõmustab ja mis enim tuska teeb?

Tuska teeb ahnus. See on halb üldistus, aga on näha, et kel võimalik, siis pigem üritatakse saada edukaks ja et seda saavutada, ronitakse üle teiste, kasutatakse teisi ära. Vähe on neid, kes näevad võimalust oma elu paremaks muutes ka teisi kaasata. Kurb on vaadata sellist lühinägelikkust ja mõistmatust, et üksi rikas olles on vähe peale hakata – öeldakse ju, et mida jõukam oled, seda üksildasem oled. Aga ega seda ei saa enne teada, kui seal kohal oled. 

Rõõmu teeb peamiselt see, et ma näen samal ajal enda ümber, kui paljud mõtlevad omakorda teistmoodi, mõtlevad teiste inimeste peale ja hoolivad.

Lõpetuseks, mõeldes sellele, kuivõrd paljud organisatsioonid kolmandas sektoris sõltuvad vabatahtlikust tööst – millist soovitust või head mõtet sa tahaksid lugejaga jagada?

Võti on see, et mitte alahinnata vabatahtlike panust või suhtuda neisse kui odavasse tööjõusse või võimalusse teha midagi soodsalt. Meie jaoks ei ole eesmärk ehitada organisatsiooni, vaid innustada ja kaasata neid, kes muidu kaasa ei lööks. Tunnustamine ja kiitmine on üliolulised, mööda ei tohi vaadata ka neist, kes panustavad vaikselt ja märkamatult.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta